Vilist ütles Taavetile: "Kas ma olen koer, et sa tuled mu juurde kepiga?" - Taavet ütles vilistile: "Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel." (1Sm 17:43.45)

Millele me mõtleme septembrikuu alguses? Jah, kindlasti saabuvale sügisele. Aga täpsemalt, konkreetselt 1. septembril? Need, kes on käinud koolis - ja kellel on lapsed, kes on käinud või käivad koolis, või lapselapsed, kes on kooli minemas -, mõtlevad 1. septembril kindlasti just sellele: meenutavad ehk omaendagi kooliaega, kindlasti oma esimese lapse esimest koolipäeva, mõlgutavad mõtteid haridussüsteemi ja üleüldse tuleviku üle. Sellegi üle, mis nende lastest ükskord saab - eriti, kui tegemist on alles kooliteed alustavate lastega.

1. september kannab kaunist nime Tarkusepäev. Pühakirja lugedes saab selgeks, et tarkus ei tähenda mitte eelkõige võimalikult suure hulga teadmiste omamist, vaid eeskätt Jumala tahte tundmist ning oskust elada sellega kooskõlas. N-ö üldinimlikult võime öelda, et tarkus aitab korraldada oma elu nii, et see on hea ja õige ning vastab võimalikult hästi inimese ootustele ja unistustele.

Just 1. septembril ilmus ajalehes "Eesti Ekspress" artikkel pealkirjaga "Heidiku elu lõppes prügikastis". Lugu kõneleb umbes 50-aastasest mehest nimega Harri, kes puges ühe Tallinna bensiinijaama juures arvatavasti paduvihma eest peitu suurde prügikonteinerisse. Tõenäoliselt oli ta juba pikemat aega korralikult söömata, teiste teda tundnud kodutute ja vist ka politseinike sõnul tarvitas ta rohkesti alkoholi, alles hiljuti vabanes ta vanglast, kuhu oli sattunud varguste tõttu.

Niina, üks kodututest, kes arvab, et nägi Harrit viimasena elavana, rääkis, et proovis teda prügikastist välja aidata, aga mees ei jaksanud. Ütles ainult, et ta ei tule kuhugi, lastagu tal vaid puhata. Ja et ta ei mäleta, kuidas ta sinna sattus, aga et seal on hea.

Muuhulgas kirjutab ajaleht nõnda:

"Jaama turvalindilt on aga selgelt näha Harrit uudistavaid möödakäijaid. "Keegi neist ei suvatsenud sisse ütlema tulla," räägib bensiinijaama juhataja. "Teen kaane lahti, mingi vend vaatab vastu, panen kaane tagasi kinni - kummaline ükskõiksus.""

Taolist ükskõiksust võis kogeda ka artikli kohta kirjutatud internetikommentaare lugedes. Näiteks ütleb üks kommentaator:

"Eks kodutu olegi omal moel prügi, prügiga tegeleb jäätmekäitleja."

Ometi võis lugeda ka teistsuguseid sissekandeid. Järgmine tõi mulle - toob praegugi - pisarad kurku:

"See õnnetu Harri nimeline hing oli ju kunagi täiesti tavaline poiss koos oma unistuste ja lootustega."

Jah, nii see on.

Mäletan, kuidas vaatasin oma kõige väiksemat last, kui ta oli paaripäevane, ning - mõeldes muuhulgas ka meie haridussüsteemile ning selle tulevikule - küsisin päris murelikult nii iseendalt kui oma abikaasalt, mis saab küll sellest poisist.

Mäletan, kuidas tundsin uhkust ja kartust ühekorraga, jälgides oma tütart tema esimesel koolipäeval üle vihmamärja Kärdla laululava aabitsa järele minevat. Paljude-paljude inimeste silme all - tema, kes oli seni igas vähegi rahvarohkemas olukorras üksnes emme süles olla julgenud, käed kõvasti-kõvasti tema kaela ümber kinni. Mõtlesin, nagu olen mõelnud palju kordi hiljemgi, mis saab küll sellest tüdrukust ...

Mäletan, kuidas tulin kord koos oma vanema pojaga lasteaiast - ta võis olla vast 4-5-aastane. Jõudsime Vallimäe ligi, hakkas sadama esimest lund. Ta vaatas seda väga tähelepanelikult, justkui veidi üllatunultki, ja ütles siis: "Küll Taevaisa on kõik hästi teinud: iga lumehelves langeb täpselt oma kohale!" Mõtlesin: mis saab küll sellest poisist?

Eks mul ole meenutusi omagi lapse- ja noorepõlvest. Oma unistustest ja lootustest, oma püüdlustest taolise elu poole, mis tooks rõõmu ja rahu. Need ei olnud õigupoolest kunagi mingid väga suured ega erilised unistused. Pigem võrreldavad sellega, mida kogesin ja tundsin näiteks siis, kui 12-13-aastasena suveõhtuti vanaisa plekkgaraaži päiksest kuumaks köetud katusel pikutasin ning pääsukeste lendu jälgisin. Või kui 16-17-aastasena pikki tunde mere ääres kivil istusin ja seda kohta vaatasin, kus meri, taevas, pilved, päike ja tähed kõik üheks said.

Millised unistused ja lootused olid Harril? Igaüks, kes teab, mida tähendab olla isa või ema, võib väga kergesti järgi proovida, mis tunne see on: kui näed kedagi, kelle kohta tavatsetakse kasutada sõna "heidik", siis püüa kujutleda, et see on sinu laps. Või õigemini mitte, et see on sinu laps, vaid et see ongi sinu lapse tulevik - selle lapse oma, keda sa alles eile heldinud pilgul vaatasid, püüdes aimata, millised võiksid olla tema lootused ja unistused.

Kes on süüdi - kes seda teab?! Aga viimaks oli ta ühe tankla prügikastis, "korralikud" inimesed käisid õlgu kehitades mööda ning ainsale teda aidata püüdnule, samasugusele kodutule nagu ta ise, ütles ta: "Jäta mind siia, ma tahan puhata, mul on siin hea …"

Ega meie otsustada olegi, kes on parajasti Taavet ning kes Koljat. Me võime arvata üht- või teistpidi ja ikkagi eksida. Aga me ei tohi kunagi unustada, et ka "see õnnetu Harri nimeline hing oli ju kunagi täiesti tavaline poiss koos oma unistuste ja lootustega" - ja see kehtib kõigi inimeste puhul. Nagu kõigi inimeste puhul kehtib seegi, et Jumal on nad oma näo järgi loonud ning Kristus on nende eest surnud.

Issand, anna meile tarkust ning juhi meie süda oma sõnade juurde (Srk 16:24). Ja Harri … tema puhaku Sinu rahus ja valguses!

• Prev
• Next