Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. (Mt 12:33)

Pakun sellele salmile kaks võimalikku ja minu arvates veidi paremat tõlget, mis tõenäoliselt on mõlemad õiged - sõltuvalt sellest, millisesse konteksti need Jeesuse sõnad panna.

Esimene ja lihtsam variant: "Eks istutage hea puu ja ka tema vili on hea - või istutage väärtusetu puu ja tema viligi on kõlbmatu. Puud tuntakse ju viljast."

Ning teine variant: "Kas tunnistage puu heaks ja tema viligi heaks või tunnistage puu halvaks ja tema viligi roiskunuks - puud tuntakse ju viljast."

Nii see on: kreeka sõna 'poieo' on võimalik tõlkida nii tegemise, istutamise või [millekski] tunnistamisena kui mitmel muulgi viisil. Mõlema esitatud variandi puhul on aga selge üks: sellest, kas tegemist on hea või halva puuga, annab tunnistust tema vili.

Esimese tõlkevariandi puhul on öeldu teravik suunatud neile, kes Jeesust kritiseerisid ja kellega Ta pidi vaidlema: variseridele, kes süüdistasid Jeesust koostöös kurjade vaimude ülema Peltsebuliga (Mt 12:24). Jeesus ütleb variseridele veidi hiljem: "Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil." (Mt 12:34)

Siin saab selgeks ka see, et jutt ei ole mingist paratamatusest. Variserid ei ole juba ette tehtud või määratud halvaks puuks, millel ei olegi võimalik kanda muud kui halba vilja. Ei, nad on ise istutajad - mitte iseenda, küll aga oma eluviisi ja ellusuhtumise istutajad. Jah, nad on "rästikute sugu" (või paremini väljendudes: "sigitis"), ent selle iseloomustuse annab Jeesus neile nende vilja järgi otsustades - justnimelt selle vilja järgi, mida nad ise kannavad. Konkreetsel juhul peab Jeesus silmas halbu sõnu, mida variserid Tema kohta ütlesid, üldistatuna kehtib see aga igasuguse vilja kohta, mida meie elu esile toob: kõigest sellest peavad inimesed kohtupäeval aru andma (Mt 12:36-37).

Teisena pakutud tõlkevariandi juurde tulles pean tunnistama, et see näib mulle isegi tõenäolisemana, kuna selle puhul oleks tegemist ühelt poolt jätkuga või reaktsiooniga variseride esitatud poleemilisele väitele, nagu ei esindaks Jeesus mitte Jumalat, vaid Peltsebuli - mitte head, vaid kurja. Teisalt aga oleks see Jeesusele vägagi iseloomulik võte pöörata Talle esitatud süüdistus, küsimus, etteheide või väide justnagu vastupidiseks, suunata see veel märksa teravamanagi tagasi süüdistajale, küsijale, etteheitjale, väitlusvastasele endale. Nagu näiteks halastaja samaarlase loo puhul, kus seadusetundja küsib Jeesuselt: "Kes siis on mu ligimene?",  Jeesus aga lõpetab oma vastuse talle omapoolse küsimusega: "Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?" (Lk 10:29.36)

Niisiis seab Jeesus variserid valiku ette: nad kas tunnistavad, et kuna Tema teod on head, siis on ka Tema ise hea, või, kui nad kinnitavad, et Ta on halb, siis peavad nad ka Tema teod halvaks tunnistama. Tegu, millest konkreetselt jutt käib, on pimeda ja tumma kurjast vaimust vaevatu tervendamine.

Püha Josemaría Escrivá on öelnud, et laim on kadeduse tütar ja kadedus ise on püüd kompenseerida omaenda viljatust. Muidugi oli variseridel piisavalt jultumust jätkuvalt väita, et Jeesus teeb koostööd kurjaga - ning vahel õnnestus neil seda oma arvates isegi tõestada, näiteks siis, kui Jeesus tervendas kedagi hingamispäeval, kuna Ta rikkuvat nõnda Jumala poolt seatud keeldu hingamispäeval tööd teha. Kindlasti on aga pühal Josemaríal õigus: eeskätt püüavad nad sellega kompenseerida omaenda viljatust (ning tulemuseks on paraku roiskunud vili, mis tunnistab sellest, et nende puhul on tegemist kõlbmatute puudega).

Muidugi peab igaüks küsima, kuidas on lood temaga. Ega ometi minugi elu ole viljatu? Ega sellest viljatusest võrsu kadedus ning kadedusest halvakspanu ja laim mu kaasinimeste suhtes? Milline on see puu, mille mina oma elu, eluviisi ja ellusuhtumisega istutan - sellesse aeda, mille Jumal on siia maailma rajanud, et need, kes on mu ümber, võiksid selles võrsuvast viljast rõõmu tunda?

Kui palju sõltub sellest, millise eelarvamusega - kas positiivse või negatiivsega - ma suhtun oma kaasinimestesse, sellest tunnistab saksa teoloogiadoktori Johannes Hartli jutustatud lugu ühest juhuslikust läbielamisest metroorongis. Nimelt sõitis seal lisaks paljudele teistele inimestele üks isa oma väikeste lastega. Lapsed tegid kõva kisa ja häirisid kaassõitjaid, isa ei teinud nende vaigistamiseks midagi. Meie teoloogiadoktor oli peaaegu plahvatamas ja valmistus mehele kohe-kohe paari krõbedat sõna ütlema, kuid keegi jõudis temast ette, astus isa juurde ja küsis temalt väga viisakalt ning vaoshoitult: "Vabandage, kas need on teie lapsed?" - "Jah," ütles isa vaikselt. "Need on minu lapsed ja me tuleme haiglast, kus nende ema täna vähi tõttu suri. Ma ei suuda nendega praegu pahandada." Doktor Hartl ütles, et see lause muutis täielikult nii tema kui teiste juuresviibijate suhtumist - ning äkitselt ei häirinud laste kisa enam kedagi.

Jah, tõesti: "Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja." (Mt 12:35) 

• Prev
• Next