Pärnu Eliisabeti kogudus on saanud nime 1750. aastal pühitsetud Püha Eliisabeti kiriku järgi, mis ehitati Pärnu linnas elanud eestlaste jaoks.

Eestikeelne kogudus tekkis Pärnus 16. sajandil, ja kuigi ei ole täpselt teada, millal eestlased said oma vaimuliku, pärineb näiteks aastast 1584 märge, mille kohaselt on Pärnus jutlustatud ka eesti keeles. Eesti koguduse esimeseks teadaolevaks vaimulikuks määrati 1599. aastal Laurentius Jacobi. Aastal 1609 pühitseti eesti koguduse tarvis Püha Johannese (Jaani) kirik.

Paraku võeti 1714. aastal Jaani kirik võimude korraldusel eesti koguduselt ära ning sellest tehti vene garnisoni kirik. Eestlased kasutasid seejärel koos sakslastega Püha Nicolause (Nikolai) kirikut, kuni vene keisrinna Jelizaveta andis käsu ehitada Pärnusse uus kirikuhoone eestlastele, määrates selleks otstarbeks riigikassast 8000 rubla.

Uue kiriku nurgakivi asetati 25. juunil 1744. aastal, kiriku välistööd jõudsid lõpule 27. märtsiks 1747 ning kirik pühitseti 29. märtsil 1750 ja sellele anti (tõenäoliselt tänutäheks keisrinna Jelizavetale) Püha Eliisabeti nimi, millega hakati nimetama ka kirikus uue kodu leidnud endist Püha Johannese kogudust.

Oma kaitsepühakutena austab Pärnu Eliisabeti kogudus 13. sajandil elanud püha Ungari Eliisabetti, samuti Uuest Testamendist tuntud vaga Eliisabetti, kes oli püha Ristija Johannese ema, aga ka püha apostel ja evangelist Johannest ning 4. sajandil elanud Myra piiskoppi püha Nicolaust, kelle nime kandis praeguseks hävinud keskaegne Pärnu linnakirik.

Pärnu Eliisabeti kogudusel on tänapäeval umbes 6500 ristitud liiget, jumalateenistusi peetakse regulaarselt nii pühapäeviti kui teistel nädalapäevadel, toimub lastetöö, tegutsevad kaks laulukoori ning on muidki kogudusetöö valdkondi.

Kõige keskmeks Pärnu Eliisabeti koguduses on rõõmusõnumi kuulutamine Jeesusest Kristusest, Jumala ainusündinud Pojast, kes on saanud inimeseks ja tulnud meie keskele, et meid oma püha elu, kannatuste, ristisurma ja ülestõusmise läbi päästa patu, surma ja kurja orjusest ning teha meid Jumala lasteks ja igavese elu lootuse pärijaiks: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et Temal oleks igavene elu!»

Et saada koguduse liikmeks, peab laskma ennast ristida. Seda on võimalik teha nii lapseeas (vanemate soovil) kui ka täiskasvanuna. Täiskasvanu ristimise eelduseks on ettevalmistus, mida nimetatakse leeriks või katekumenaadiks, ning sellega kaasneb leeriõnnistus ehk konfirmatsioon (Püha Vaimu anniga kinnitamine). Ka need inimesed, kes on lapsena ristitud, peaksid täisealiseks saades käima leeris, et saada konfirmeeritud ja täisõiguslikeks koguduseliikmeteks. Viimane annab võimaluse lasta ristida oma lapsi, laulatada abielu ja olla ise ristivanemaks.

Kogudusega liitumise või laste ristimise sooviga palume pöörduda koguduse kantselei või vaimulike poole.

Selleks, et elada tõelise kristlasena ja koguduse aktiivse liikmena, on möödapääsmatult vajalik nii isiklik usk ja pühendumine, mis väljenduvad regulaarses palveelus, pühakirjalugemises ja oma kaasinimeste teenimises, kui ka vähemalt igapühapäevane osavõtt koguduse jumalateenistusest ja vaimulikest talitustest, millest olulisimad on piht ja armulaud.