Kas Sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist? (Mt 11:3)

Paar nädalat tagasi esitleti Saksamaal Wittenbergi lossikirikus Martin Lutheri piiblitõlke uut ja luksuslikku trükki, mille väljaandjaiks olid Saksamaa Evangeelne Kirik (EKD) ning kirjastus Bild.

Nii saksa luterlased kui katoliiklased on väljendanud suurt rõõmu uue väljaande üle, kuid samal ajal kõlab ka kriitilisi hääli - tõsi, mitte piibliteksti, vaid mõnede selle väljaandmise asjaolude suhtes. 

Piibliväljaandele sissejuhatuse kirjutanud Saksamaa Iseseisva Evangeelse Luterliku Kiriku (SELK) endine piiskop Jobst Schöne on avaldanud nördimust selle üle, et Saksamaa Evangeelne Kirik ei pidanud mõeldavaks ära trükkida tema poolt esitatud traditsioonilist kristlikku, sealhulgas ka Martin Lutheri poolt täie selgusega esindatud seisukohta, mille kohtaselt Vana Testamenti tuleb lugeda Kristuse-keskselt ja Uuest Testamendist lähtudes.

Piiskop Schöne ütles oma esialgses tekstis muuhulgas nõnda: "Kristliku arusaama järgi on [Vana Testamendi] kirjades kõik suunatud sellele Ühele, kes on end ilmutanud kui Jumala Poeg: Jeesusele Kristusele ... Uuest Testamendist lähtudes loevad ja mõistavad kristlased ka Vana Testamenti."

Saksamaa Evangeelne Kirik seevastu leidis, et taoline lugemisviis ei ole õigustatud ega põhjendatud ning et selline "ebaharilik" arusaam võib "evangeelsete" kristlaste hulgas tekitada suurt segadust ja paljusid ärritada.

Niisiis on Lutheri kuulus was Christum treibet - s.t arusaam, mille kohaselt kogu Pühakiri juhatab meid Kristuse poole - Lutheri enda väidetavate tänapäevaste järgijate poolt vaid mõned aastad enne reformatsiooni 500. aastapäeva mitte ainult iganenuks, vaid ka valeks ja lubamatuks kuulutatud.

See annab Ristija Johannese küsimusele "Kas Sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?" üsna omapärase värvingu: tuleb välja, et tänapäeva "evangeelse" arusaama järgi mitte ainult Jeesus ei ole see, kes pidi tulema ja keda on oodatud, vaid kogu ootus ise on mõttetu ning rajaneb valel pühakirjatõlgendusel. Nii Uue Testamendi raamatute kirjapanijad kui viimselt ka Jeesus ise on siis asjadest täiesti valesti aru saanud - rääkimata Vana Testamendi pühadest, kes võib-olla midagi ootasid ja lootsid. Mida öelda näiteks Jeesuse sõnade kohta püha Johannese evangeeliumis, et  "teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas" (Jh 8:56), või püha Luuka jutustuse kohta vagast Siimeonist, kes oli järelikult täiesti asjatult pikisilmi oodanud tõotuste täitumist, mille tänapäeva "evangeelne" teoloogia on kuulutanud täiesti alusetuteks?

Ühtäkki on tegelikult kogu senine kristlik arusaam Vanast Testamendist osutunud valeks.

Jumala sõnad maole paradiisiaias ei kõnele enam Neitsi Pojast, kes purustab saatana pea. Aadam ei ole enam Kristuse prototüübiks. Veeuputus ega Punasest merest läbiminek ei viita enam ristimisele ega Paabeli torni lugu äraspidise võrdpildina esimesele Nelipühale.

Aabrahamile antud tõotused ja tema ainusündinud poeg ei kõnele enam Jumala Pojast, kes aegade täitudes inimeseks sai ning kelle Isa armastuses meie eest andis.

Vendade poolt vihatud, vangi müüdud ja viimaks oma vennad surmast päästnud Joosep ei ole enam samuti Jeesuse eelkuju. Nagu ka Mooses mitte. Ja paasaöö ei kõnele tollest Paasatallest, kelle vere läbi me kõik oleme päästetud.

Taaveti kuningriik ei kuuluta ette Messia igavese kuningriigi saabumist ning Kristus ei ole enam Iisai võsu - neitsist sündimisest rääkimata.

Psalmides ei hüüa Jumala poole meie Õnnistegija, kes on saanud kõiges meie sarnaseks peale patu, kogedes koguni Jumalast mahajäetuse kirjeldamatut valu, ning Iiob või prohvet Jesaja kannatav Jumala Sulane on ükskõik kes muu, kindlasti aga mitte Kristus.

Ei tule Päästjat Petlemmast ega Rahukuningat, kes ratsutab eesli seljas ...

"Kas Sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?" ... Vaene mees, too Ristija Johannes, kes kujutas ette, et prohvetikuulutus hüüdjast häälest kõrbes võiks käia tema kohta - et see võiks üldse midagi tähendada. Et on tulemas keegi, kellest pühad kirjad kõnelevad ...

Muidugi, nad olid harimatud mehed, neil ei olnud teoloogide komisjone ega demokraatlikke otsustuskogusid, kes oleksid võinud neile vaieldamatu autoriteediga öelda, kuidas asjad tegelikult on.

Ristija Johannes ja Jeesus ei ole oma eksituses üksi: nendega istuvad ühes paadis nii evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes kui ka Neitsi Maarja ja preester Sakarias, vagad Siimeon ja Hanna, pühad Peetrus ja Paulus, terve hulk kirikuisasid ja õpetajaid läbi kahe aastatuhande, Martin Luther nende hulgas (tõsi, võib arvata, et kui ta oleks omal ajal teadnud seda, mida nüüd teab Saksamaa Evangeelne Kirik, oleks ta oma piiblitõlke vast üldse tegemata jätnud).

Aga aitab nüüd küll - unustame kogu selle sõgeduse, mida praegusaja oma arvates "täisealiseks saanud", tegelikult aga ennast üha küündimatuma ja lapsikumana demonstreeriv inimene lausa kirjeldamatutes kogustes produtseerib, iseennast selle eest üha targemaks ja arenenumaks kiites.

Unustagem see inimlik tarkus (või õigemini targutamine), mis ei ole Jumala ees midagi muud kui kõige sulaselgem narrus (vrd 1Kr 1:18-31), ning pöördugem koos kiriku ja Pühakirja endaga tagasi nii Vana kui Uue Testamendi tõelise sisu, s.t Kristuse juurde. Meid ei ole kutsutud kuulutama ei midagi ega kedagi muud kui "ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on Ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus" (1Kr 1:23-24; 2:1-2). 

Õigupoolest kõneleb püha Paulus sellestsamast ka siis, kui ta ütleb: "Nõnda siis peetagu meid Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. Ent majapidajailt nõutakse, et nad oleksid ustavad. Aga see on mulle tähtsusetu, kui teie mõistate minu üle kohut või teeb seda mõni inimlik kohtupäev, ka ma ise ei mõista enda üle kohut, sest ma ei tea enesel olevat ühtegi süüd." (1Kr 4:1-4)

Meilt nõutakse ustavust, ja selle ustavuse juurde kuulub, et me loeme kogu Pühakirja Kristuse-keskselt ning Evangeeliumist lähtudes, öelgu tänapäeva "evangeelsed usuteadlased", mis nad tahavad.

Kui oleme ustavad, siis ei saa me teisiti kui tunnistada Vanast Testamendist lausa välja kisendavat kõigi aegade ootust ning selle täitumist Kristuses. Ning kui keegi meilt küsib, kas Tema on "see, kes pidi tulema", siis peame vastama nii selgelt kui oskame: jah, Tema on See. 

Tema on see, kelles on täitunud kõik isadele antud tõotused. Tema on see, kes on aegade täiuses tulnud ja kõik lõpule viinud. Tema on see, kelles on võetud kokku "kõik, mis on taevas ja mis on maa peal" (Ef 1:10) ning kes on ka meie igavese "pärandi tagatis omandi lunastamiseni - Tema kirkuse kiituseks" (Ef 1:14).

Need Vana Testamendi ettekuulutused, mida ennist loetlesin - ja paljud-paljud teised - on Kristuses täitunud. Kui ei oleks, siis oleksid kõik meie ootused tühised - aga kuna on, siis võime rõõmustada Evangeeliumi üle, mida meile on kuulutatud, ning julgusega rääkida ka kõigile teistele sellest, mida oleme kuulnud ja näinud.

• Prev
• Next