"Ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud." (1Pt 1:14-15)

Sattusin nigulapäeva õhtul lugema ühest praegusaja Nicolausest, kes on ausalt järginud oma pühakuks kuulutatud, 4. sajandi esimesel poolel Väike-Aasias Myra piiskopi ametis olnud nimekaimu eeskuju.

Teatavasti on püha Nicolaus lisaks sellele, et ta oli arvestatav teoloog ja seisis otsustavalt valeõpetuste vastu (osaledes ka Nikaia esimesel kirikukogul), tuntud kui heategija ning eriti laste sõber. Siit ilmneb ka, miks temast on saanud jõuluvana ehk Santa Clausi prototüüp.

Pühast Nicolausest on palju lugusid, tuntuim ilmselt see, kuidas ta kinkis vaese mehe kolmele tütrele kaasavara abiellumiseks, säästes neid nõnda vajadusest minna tänavale oma ihu müüma. Lisaks räägitakse pühast Nicolausest kui vangide vabastajast, meremeeste päästjast, teeliste kaitsjast, näljaste toitjast jne. Kui paljud temast kõnelevad legendid sõnasõnalt tõele vastavad, ei ole teada, aga täiesti kindel on see, et neil pidi olema alust, s.t tegemist oli mehega, kes nägi ja mõistis nii inimeste vaimulikke kui ihulikke vajadusi ning aitas neid, nagu suutis.

Kõige selle juures on kaks tähelepanuväärset asjaolu. Esiteks kõneleb pärimus, et temast sai piiskop inimlikus mõttes täiesti juhuslikult, ja teiseks on enamuse tema heategude üheks tunnusjooneks see, et ta soovis, et need jääksid (nagu Issand Evangeeliumis käsib) salajasse - soov, mis meie õnneks siiski ei täitunud.

Tuleme nüüd tagasi tolle tänapäeva Nicolause juurde, keda ennist nimetasin. Tema nimi on sir Nicholas Winton, ta on sündinud 19. mail 1909. aastal Londonis, praeguseks on ta niisiis juba 103 aastat vana.

1938. aasta jõulude ajal - ta oli siis 29-aastane -, külastas Nicholas Winton ühe Praha Briti saatkonnas töötava sõbra kutsel Tšehhoslovakkiat ning sattus üsna juhuslikult kokku inimestega, kes olid võtnud südameasjaks Saksamaalt ja teistest Hitleri võimu alla sattunud või sattuda ähvardavatest paigust pärit, enamasti juudi soost laste päästmise ja Inglismaale aitamise. Kokku oli neid lapsi umbes kümme tuhat, esialgu paigutati nad põgenikelaagritesse, seejärel aidati neil leida päris kodud, kus nad võisid üles kasvada. Nicholas Winton korraldas isiklikult 669 lapse toimatamise väljaspoole ohtu.

Nagu öeldud, sattus ta kõigi nende sündmuste keskele inimlikus mõttes juhuslikult - just nii, nagu püha Nicolaus, kui ta nii temale endale kui kõigile teistele ootamatult valiti Myra piiskopiks. Aga sellega kahe mehe sarnasus ei piirdu.

Nicholas Winton ei rääkinud sellest, mida ta oli põgenikest laste heaks teinud, mitte kellelegi. Alles ligi viiskümmend aastat hiljem leidis tema naine kogemata pööningult ühe vana albumi, millesse oli kleebitud erinevaid ajaleheväljavõtteid ja fotosid ning lisaks ka Wintoni poolt päästetud laste nimekiri. Selle leiu tulemuseks oli, et BBC korraldas aastal 1988 telesaate, millesse olid kutsutud nii Winton kui tema teadmata terve hulk neid omaaegseid lapsi, kes võlgnesid oma ellujäämise suurel määral temale. Videolõik tollest ootamatust kohtumisest on leitav internetis ning see toob pisarad silma kõrvalseisjalegi, samamoodi nagu Wintonile, kui ta "oma lapsi" vaatas.

1998. aastal annetati Nicholas Wintonile Tšehhi Vabariigi kõrge autasu ning 2002. aastal lõi Suurbritannia kuninganna ta rüütliks. Aga temast peeti väga lugu juba enne tolle laste päästmine loo päevavalgele tulekut - nimelt oli ta jätkanud hea tegemist kogu oma elu, pühendudes muuhulgas hooldekodude rajamisele eakate inimeste tarvis.

2008. aastal küsis keegi noor neiu ühe õppeprojekti käigus sir Wintonilt, mis oleks see üks asi, mida ta - 99 aasta vanusena - annaks õpetusena kaasa noorele põlvkonnale. Vana mees mõtles hetke ning vastas siis väga selgelt ja konkreetselt: "Ärge olge oma elus rahul sellega, et te lihtsalt ei tee midagi valesti. Olge iga päev valmis taotlema ja tegema midagi head." 

Ma arvan, et püha Nicolaus võis seda kuuldes ja kõike oma nimekaimu tehtut nähes igavikust vaid heakskiitvalt noogutada. 

On suur vahe sellel, kas vaid hoiduda halvast või teha head. Muidugi on tähtis püüda vabaneda kõigest, mis on meis valesti, rikutud ja vastuolus Jumala tahte ning armastusega. Aga paneme tähele: ka Pühakiri ei luba meil piirduda ega rahulduda vaid sellega. Püha Peetrus ütleb: "Ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud." 

Mida tähendab olla püha? See tähendab anda ennast täielikult omaks Jumalale. Aga mitte ainult seda, vaid samaaegselt tähendab see ka enda andmist oma kaasinimeste heaks. Neid kahte ei saa teineteisest lahutada. See on just nii, nagu Jumal on iseeneses täiuslik, jagades end samal ajal täielikult meiega. Nagu meie Issand Jeesus Kristus on lõpuni andunud oma Isale taevas, tühjendades samaaegselt oma hinge täielikult meie eest (vrd Js 53:1-12). 

Pühendada kogu oma elu Jumala ja ligimese armastamisele, sellega kiitlemata, sellest isegi rääkimata - see on ka püha Nicolause eeskuju. Või õigemini: see on Issanda enda eeskuju, mis särab edasi Tema pühakutes ning tihtipeale ka neis, kes ilma igasuguse välise hiilguseta ja tundmatuna on siinsamas meie keskel. Milline õnn ja arm see on, et meie kõrval on inimesed, kes pikemalt arutlemata või targutamata, täie enesestmõistetavusega, võtavad sõna-sõnalt Issanda kutset Teda järgida ning teha oma kaasinimestele sedasama, mida Tema on teinud meie heaks (vrd Jh 13:1-20).

Jõulud tulevad. Ja tänapäevalgi on meie kõrval nii lapsi kui igasuguses muus vanuses inimesi, kelle elus puuduvad kindlustunne ja armastus. Ka meil on võimalus astuda ühte ritta nende mõlema, nii 4. kui 20. sajandi Nicolausega.

• Prev
• Next