Ühe Eesti kiriku käärkambris on päris moodne kell, elektrooniline, näitab lisaks tundidele ja minutitele ka nädala- ja kuupäeva, võib-olla aastatki, ei mäleta. Aga kõige vahvam on selle kella juures, et keegi, tõenäoliselt kirikuteenija, on selle peale asetanud paberilehe tekstiga: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal." (Jh 1:1)

Mida too inimene sellega mõtles, ei tea, aga minu jaoks oli see pilt väga kõnekas ning pani mu mõtted liikuma. Näiteks teistele piiblikohtadele, nagu "Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!" (Ilm 22.13) või "Sinu käes on kõik mu ajad!" (Ps 31:16)

Ma ei taha hakata arutlema viimasel ajal paljudele kõne- ja mõtteainet pakkuva, võib-olla ka hirmutava "maailma lõpu" üle. Ütlen vaid, et see tuleb niikuinii, varem või hiljem, üldiselt või isiklikult. Peamine küsimus on hoopis, kuidas valmistuda selleks, et ükskõik, millisel ajal ja millistest sündmustest tingituna, seista kord jumaliku kohtujärje ees. Mida kirik õigupoolest õpetab nende nn viimsete asjade kohta?

1. Surm on patu tagajärg ja karistus.

Kuigi näib, et inimene on juba loomu poolest surelik, kinkis Jumal inimesele enne pattulangust surematuse üleloomuliku anni, mille Aadam Jumalale vastu hakates kaotas. Püha Paulus õpetab: "Nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud." (Rm 5:12) Õigete jaoks, s.t nende jaoks, kes on Kristuses Jumala armust õigeks mõistetud, kaotab surm oma tähenduse karistusena, ent jääb alles patu loomuliku tagajärjena.

2. Kõik pärispatus sündinud inimesed on allutatud surmale.

Kirjas heebrealastele seisab: "Inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus." (Hb 9:27) Tõsi, Pühakiri tunneb inimesi, keda on Jumala erilise armuannina surmast säästetud: nendeks on Eenok, kelle Jumal "ära võttis" (1Ms 5:24; vrd Hb 11:5), ja Eelija, kes läks tuulepöörises taevasse (2Kn 2:11). Lisaks õpetab püha Paulus, et need, kes Kristuse taastulemisel on veel elus, ei "lähe magama", s.t ei sure, vaid muudetakse (1Kr 15:51).

3. Surm lõpetab inimesele antud aja valida head või kurja ning oma patte kahetseda ja neist pöörduda.

Juba vanadel aegadel leidus teolooge, kes uskusid ja õpetasid, et Jumal annab enne viimset, lõplikku kohtuotsust kõigile veel ühe võimaluse pöördumiseks. Origenes õpetab lausa, et see kehtib ka hukkamõistetud inglite, koguni saatana enda puhul (tänapäeva eriti "valgustatud" teoloogid erinevad temast seeläbi, et nad tunnistavad kurjad vaimud ja saatana üleüldse tühipaljaks mütoloogiaks). Kirik on taolised õpetused, samuti õpetuse reinkarnatsioonist ehk "hingede rändamisest" ja muu sellesarnase, valeõpetustena põlustanud. Igale inimesele on antud üks kord elada ja üks kord surra ning pärast surma ei ole võimalik enam midagi enese õigeksmõistmiseks teha. See, millised valikud inimene teeb siin elus, määravad tema osa igavikus: Jeesuse sõnade järgi mõistab Ta kohut mitte niivõrd inimeste tehtud kurja, kuivõrd nende tehtud või tegemata jäetud heategude põhjal (vrd Mt 25:31-46). Püha Johannese evangeeliumis ütleb Issand: "Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha." (Jh 9:4), ning püha Pauluse järgi on selge, et igaüks saab "kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba" (2Kr 5:10), seepärast tuleb teha head, "kuni meil on veel aega" (Gl 6:10).

4. Vahetult pärast surma leiab aset isiklik kohtumõistmine, millega langetatakse otsus inimese igavikulise saatuse kohta.

See tähendab, et õigete hinged lähevad taevasse juba enne ihu ülestõusmist - ning hukkamõistetute hinged samamoodi põrgusse. Jeesus tõotas kahetsevale röövlile, et ta on "juba täna" koos Temaga paradiisis (Lk 23:43), ning püha Peetrus ütles kahetsematuses surnud Juuda kohta, et ta on läinud "paika, kuhu ta kuulub" (Ap 1:25).

5. Õigete, s.t nende hinged, kes on surmahetkel vabad raskete pattude süüst, lähevad taevasse.

Taevas on täiuslik üleloomuliku õndsuse paik ja seisund, mis rajaneb Jumala vahetul nägemisel ning sellest võrsuval täiuslikul armastusel. Jeesus võrdleb taevalikku õndsust pulmapeoga ning nimetab selle eeltingimusena Jumala ja Kristuse tundmist: "Aga igavene elu on see, et nad tunneksid Sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud." (Jh 17:3) Mäejutluses nimetab Ta just seda nende tõeliseks tasuks, kes on puhtad südamelt, et nad saavad näha Jumalat (Mt 5:8). Püha Pauluse järgi on see midagi imelist, seninähtamatut ja -kuuldamatut (1Kr 2:9), ning püha Johannese järgi kaasneb sellega, et Jumala lapsed saavad Tema enda sarnaseks: "Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on." (1Jh 3:2) Taevane õndsusseisund on igavene.

6. Nende hinged, kes surevad isikliku raske patu seisundis, lähevad põrgusse. 

Põrgu on igavese hukatuse paik ja seisund, milles viibivad hukkamõistetud. Läbi aegade on olnud neid, kes on põrgu reaalsust eitanud - põhjendades seda muuhulgas sellega, et "kui Jumal on armastus, siis ei saa Ta kedagi põrgusse saata". Kirik õpetab, et põrgu on reaalne ning sinna ei saada kedagi Jumal, vaid inimesed määravad ennast sinna ise. Jeesus ütleb: "Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks. Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.  Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks." (Jh 3:17-20) Põrgust kõneleb Jeesus korduvalt, rõhutades, et tegemist on millegi kohutava, pöördumatu ja igavesega. Sama kinnitab ka püha Paulus, öeldes, et need, "kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile ... saavad karistuseks igavese hukatuse eemal Issanda palgest ja Tema vägevuse kirkusest" (2Ts 1:8-9). Põrgukaristus seisneb kõigepealt hukkamõistetute igaveses lahusolus Jumalast (s.t ka valgusest, armastusest, headusest ja kõigest muust taolisest, mida Jumal iseeneses täiuslikult on), edasi aga ka sellega kaasnevates hingelistes ja ihulikes piinades, mis on seda õudsemad, et inimene teab, et tal ei ole võimalik oma saatust enam muuta. Pidagem seda meeles ka siis, kui mõtleme omaenda lähedastele ja armsatele: ükskõik, mida ja kui palju head me neile ka teeksime, kui me jätame tegemata kõik, mis võimalik, et aidata neil pääseda põrguhukatusest, oleme jätnud tegemata kõige olulisema armastusteo.

Kirik kõneleb oma õpetuses ka nn puhastustulest, mida ei tohi samastada põrguga, vaid mille puhul nähakse teatavat vahepealset olukorda, puhastusseisundit, mis saab osaks neile, kes surevad küll vabana raskest patusüüst, ent koormatuna nn andestatavate pattudega ehk ebatäiuslikkusega. Tõenäoliselt puudutab see enamust meie hulgast: kui me oleme Kristuses õigeks mõistetud ning varustatud tõelise kahetsusega ja armastusega Jumala vastu, siis katab Tema arm meie pattude hulga ning Ta puhastab meid oma Poja, oma Talle veres. Püha Paulus kirjutab: "Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab! Jah, teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas - see on Jeesus Kristus. Kas keegi ehitab sellele alusele hoone kullast, hõbedast, kalliskividest, puudest, heintest või õlgedest - kord saab igaühe töö avalikuks. Issanda päev teeb selle teatavaks, sest see ilmub tules, ja tuli katsub läbi igaühe töö, missugune see on. Kui kellegi töö, mis ta on ehitanud, jääb püsima, siis ta saab palga. Kui kellegi töö põleb ära, siis ta saab kahju, aga ta ise päästetakse otsekui läbi tule." (1Kr 3:10-15)

7. Aegade lõpul tuleb Kristus oma kirkuses kohut mõistma nii elavate kui surnute üle.

Millal see sünnib, seda me ei tea. Pühakiri nimetab küll teatavaid tunnusmärke, mille põhjal saame selle lähenemist aimata, ent täpset aega ei ole antud teada mitte kellelegi peale Jumala enda. Kristuse taastulemisel tõusevad kõik surnud üles ning õigete ihud muudetakse ülestõusnud Kristuse äraseletatud ihu sarnaseks. Viimsel kohtumõistmisel saavad kõikide inimeste head ja kurjad teod ning nende igavikuline saatus kogu maa ja taeva, s.t mitte ainult Jumala, vaid ka inglite ja terve inimkonna ees avalikuks. Sellele järgneb praeguse maailma hävimine ning Jumal loog uued taevad ja uue maa, kus elab õigus (vrd nt 2Pt 3:7-13).

Tuleme nüüd tagasi tolle käärkambrikella juurde, millele on kinnitatud silt püha Johannese evangeeliumi algussõnadega. Mida see võiks meile öelda? Küllap seda, et kõik on Tema käes, kes on enne kõiki aegu ja igavene. Kes on meid nõnda armastanud, et on andnud iseennast meie päästmiseks, selleks, et me ei peaks piinlema neetuna põrguvaevades, vaid võiksime kiita Jumalat sõnulseletamatus taevases õndsuses.

Mis loeb selle kõrval "maailma lõpp" ühel või teisel viisil? Tähtis on, et me mitte kunagi ei lahkuks Temast, kes tahab, et me oleksime alati koos Temaga seal, kus on Tema (vrd Jh 14:1-6).

• Prev
• Next