"Nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust - sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi ..." (Mt 24:38-39)

Pärnu Eliisabeti kirik on saanud oma nime kiriku ehitusajal Venemaad valitsenud keisrinna Jelizaveta Petrovna järgi.

Kiriku nimepühakuna austatakse tavaliselt Uuest Testamendist tuntud vaga Eliisabetti, püha Ristija Johannese ema. Ometi tasub just neil päevil mõelda ka ühele teisele väga tuntud ja austatud Eliisabetile, kelle sünnist möödus sel suvel 805 ning surmast 17. novembril 781 aastat. Tema mälestuspäev on tema surmapäeval, 17. novembril, või vanema tava järgi 19. või 20. novembril.

Kolme nimetatud Eliisabetti omavahel võrreldes saame päris huvitava pildi. Alustame kõige vanemast, Ristija Johannese emast.

Me ei tea temast rohkem kui seda, et ta oli preester Sakariase abikaasa, elas kõrge eani, paraku ilma lasteta. Viimaks sündis talle Jumala tõotuse peale ometi poeg, kelle ta pühendas täielikult Issandale, s.t andis Jumalale, kes oli talle selle vanaduspõlve rõõmu kinkinud, Tema kingituse tagasi.

Tollest Eliisabetist, kelle järgi Pärnu Eliisabeti kirik on oma nime saanud, teame märksa rohkem. Ta oli Venemaa esimese keisri Peeter I ja Katariina I teine laps, kellel vaatamata tema ema soovile ei olnud esialgu vähematki lootust tõusta Venemaa troonile. Tegemist olla olnud kauni neiu ja naisega, kes kasvas kesk rikkust ja lõbustusi. 1741. aastal haaras ta kaardiväe toetusel võimu ning valitses kuni surmani 1762. aastal. Kuigi ta ei ole tuntuim Venemaa naisvalitseja, oli tema valitsusaeg küllaltki õnnestunud. Ent riigijuhtimisest märksa enam pühendus ta õukonnaelule, muutes selle üheks Euroopa kirevamaks ja sädelevamaks. Väidetavalt jättis Jelizaveta Petrovna endast maha 15000 ballikleiti, millest ühtegi ta ei kandnud kahte korda, ning kunagistest ajalooõpingutest meenub, et esemete loetelus, mis kord ühe tema eluruumides toimunud tulekahju käigus päästa suudeti, olla olnud kaks suurt kirstutäit siidsukki.

Jelizaveta Petrovna oli teadlik oma väidetavast ilust ning hoolitses kiivalt, et miski ei suudaks seda varjutada ega keegi temaga võistelda. Nii olla ta lubanud end maalida vaid ühest küljest, kuna tema nina polevat teiselt poolt piisavalt kaunis välja näinud. Ning kord, kui ta ei suutnud enam puhastada oma juukseid rohkest puudrist ning pidi seetõttu laskma oma pea paljaks ajada ja parukat kandma, olla ta andnud käsu, et kõik õukonnadaamid peavad tegema sedasama: laskma oma juuksed täielikult maha lõigata ning kandma musta värvi parukat.

Lisaks kiivusele oma ilu suhtes oli Jelizaveta Petrovna - ilmselt tingituna viisist, kuidas ta ise oli troonile tõusnud - pidevalt hirmul riigipöörde ees ega maganud kunagi kaht ööd järjest ühes ja samas ruumis.

Milliseks kontrastiks on sellele too kaheksasada aastat tagasi elanud püha Eliisabet, kes oli samuti pärit aulisest soost: tema isa oli Ungari kuningas Andras II. Kui väike Eliisabet oli nelja-aastane, siis kihlati ta Tüüringi maakrahvi Hermanniga. Eliisabeti lapsepõlv möödus kodust kaugel, teda kasvatas tema tulevane ämm - me ei pea sellest tegema mingeid negatiivseid järeldusi, aga on üsna selge, et ta ei saanud osa ei vanemate hellusest ega taolistest suurilma lõbustustest, nagu need ümbritsesid tema hilisemat nimekaimu Venemaal.

Kui Eliisabet oli 11-aastane, suri tema kihlatu ning oli plaanis saata ta tagasi Ungarisse. Siis aga juhtus midagi ootamatut: temasse oli vahepeal armunud tema surnud kihlatu noorem vend Ludwig, kellega ta 1221. aastal 14-aastasena abiellus.

Abielu oli õnnelik. Sellest sündis kolm last, aga õnn ei kestnud kaua. Ludwig suri 1227. aastal, nii et Eliisabet jäi pärast vaevalt kuus aastat kestnud abielu leseks. Ta oli siis vaid 19 aastat vana.

Püüame panna seda tänapäeva (või kasvõi 18. sajandi, Jelizaveta Petrovna aegsesse, konteksti): kasvanud eemal oma vanematest, 4-aastaselt kihlatud, 14-aastaselt abiellunud, kolm last, 19-aastaselt lesk ... Oleks päris huvitav teada, kuidas seda kommenteeriksid praegused 19-aastased.

Püha Eliisabet ei kibestunud, ei langenud meeleheitesse. Ta ei sukeldunud lõbustustesse ega naudingutesse. Ta ei püüdnud võtta elult, mis võtta annab. Ta otsustas hoopis anda, mis tal anda oli, ning pühendus täielikult Jumala ja kaasinimeste, iseäranis kõige viletsamate teenimisele.

Pühast Eliisabetist räägitakse palju imelugusid, aga kõige imelisem oli see, millise lihtsusega ja kui sõnasõnaliselt ta võttis Jeesuse sõnu oma ligimeste armastamisest ning sellest, et mida keegi on teinud kõige väiksemale Tema vendadest, seda on ta teinud Issandale endale.

Kõik, mis Eliisabetil oli, jagas ta vaestele. Kui tema küdi ta seetõttu koos tema kolme lapsega õukonnast minema kihutas, leidis ta esialgu peavarju kuskil sealaudas, enne kui tema piiskopist onu talle viimaks sobivama eluaseme otsis. Vaatamata kosilastele loobus Eliisabet uuesti abiellumast, elas täielikus vaesuses ning rajas viimaks Marburgis hospitali, milles ta ka ise ööd ja päevad töötas, põetades erilise hoole ja armastusega kõige raskemas ja ebameeldivamas olukorras olevaid haigeid, pidali- ja katkutõbiseid.

Püha Eliisabet suri pärast lühikest haigust 24-aastasena, tema surivoodi juures olnud pihiisa Konrad kirjeldab Eliisabeti viimaseid hetki nõnda:

"Kui ma temalt küsisin, millised korraldused tal on tema omandi ja majapidamise osas, vastas ta, et see, mis on juba pikka aega vaid näiliselt tema oma, kuulub vaestele. Ta palus mul jagada laiali kõik peale ärakantud hame, mis oli tal seljas ja milles ta tahtis maetud saada. Seejärel võttis ta vastu Issanda Ihu ning kõneles kuni õhtuni üha ja üha parimast, mida oli kuulnud jutlustes. Siis usaldas ta ümberseisjad sügavas vagaduses Jumala kätte ning heitis hinge, otsekui oleks vajunud vaid kergesse unne."

Meiegi uinume kord - ainult me ei tea veel, millisel viisil. Mis on see, mille järgi meid siis mäletatakse? Mis on see, mille mina endast siia maailma maha jätan?

• Prev
• Next