Ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. (Mt 25:32)

Piiblikommentaatorid ütlevad tavaliselt, et tähendamissõnas suurest kohtupäevast (Mt 25:31-46) peab Jeesus sikkudest kõneldes silmas kitsesid, kelle eraldamine lammastest viitavat sellele, et Iisraelis oli kombeks hoida lambaid päeva ajal karjamaal koos kitsedega, ent õhtul kitsed lammastest lahutada, kuna nad vajasid viimastest soojemat öömaja. Kitsede ja lammaste eristamine olla olnud väga kerge juba eemalt vaadates, kuna lambad olid valged, kitsed aga mustad või pruunikad. Nii oleks kitsede värv ühtlasi selgituseks, miks nad satuvad kohtumõistmisel kuninga vasakule käele - must viitab patule ja kurjusele.

Ometi ei ole asi niisama lihtne, kuna Jeesus ei kõnele ikkagi mitte lammastest ja kitsedest, vaid lammastest ja sikkudest - ning kreeka keeles kasutatakse siin sõna 'erifos', mis tähendab noort isaslooma. Ja salmis 33 koguni sõna 'erifion' - "sokuke". 

Seega ei määra kellegi sattumist kohtuniku pahemale käele mitte tema must värv - s.t väliselt tuvastatav (vähemalt arvatav) patusus ega rikutus, vaid miski muu. Loodetavasti ka mitte ainult see, et tegemist on meessoost olevustega …

Võib-olla on põhjuseks - eriti, kui mõelda vaid veidi eespool seisvale loole tarkadest ja sõgedatest neitsitest (Mt 25:1-13) - nende sokukeste mõtlematus, hoolimatus ja isekus? Süvenedes tähendamissõnasse suurest kohtupäevast näeme, et just nii see tõenäoliselt ongi - ja sikkude üllatus selle üle, et millal nad nägid oma kuningat kannatamas ja ei teeninud teda (Mt 25:44), ei pruugi sugugi olla teeseldud.

Nad on mõtlematud, hoolimatud ja isekad. Mõtlematud mitte niivõrd selles poolest, et nad oleksid teinud midagi ülemeelikut ja sobimatut - seda kindlasti, aga sellest kuningas ei kõnele. See ei tähenda, nagu ei oleks meie patud olulised - igal juhul on nad olulised, kuna nad hävitavad meie ja Jumala ning meie ja ja kaasinimeste vahelise armastussuhte. Ent Piibli, eriti Uue Testamendi sõnum on selge: meie suhe peab olema midagi palju enamat kui lihtsalt hoidumine patust või valest. See peab olema positiivne hea tahtmine ja tegemine.

Nii seisneb meie sokukeste mõtlematus vast eeskätt selles, et nad ei suuda näha teisi enda kõrval ega oska arvestada sellega, mida ootab neilt Jumal. Neile ei tule pähegi, et iga inimene on vähemalt samavõrdselt maailma keskpunkt kui nemad ise, ja nad ei taipa, et Jumal ei oota neid nagu kiirusemõõtjaga maantee ääres valvav politseinik, vaid nagu sõber või armastatu, kelle jaoks on alati õige aeg oma sõbra või armastatu vastuvõtmiseks.

Mõtlematus ei ole päris sama, mis hoolimatus. Hoolimatus tuleb mängu siis, kui keegi näeb enda kõrval kannatavat kaasinimest või lootusetult ootavat sõpra, ent tal ei ole sellest sooja ega külma. Millised ka võivad olla meie õigustused ja vabandused - lõppkokkuvõttes on tegemist siiski lihtlabase hoolimatusega. Isegi kui "teoreetiliselt" hoolitakse.

Mõne nädala eest rabas maailma ühe hiina väikelapsega juhtunu: ta jäi väikebussi alla, bussijuht ilmselt ei saanudki aru, mis oli juhtunud, ja sõitis lapsest üle ka bussi tagaratastega ning lahkus. Aga see ei olnud kõik, valvekaamera on jäädvustanud ka selle, mis järgnes: kaheksateist inimest möödus auto alla jäänud lapsest teda lähemalt uurimata ja aitamata. Alles üheksateistkümnes üritas teda päästa, ent oli juba hilja - 2-aastane Yueyue suri. Ning mitmed, kes temast välja tegemata möödusid, on hiljem selgitanud, et õnnetusse sattunute aitamine on Hiina seadusandlus tõttu väga riskantne. Tõenäoliselt viitavad nad juhtumitele, mil aitajaid on peetud õnnetuse põhjustajaiks ning neid karistatud või neilt kompensatsiooni nõutud.

Igal juhul näitab see kas hoolimatust või isekust - iseenda huvide (ükskõik, kas arvatavate või tõeliste) ettepoole seadmist kaasinimese omadest. Eriti karjuvalt ülekohtune on see siis, kui meie "huvid" on kaasinimese omadest sama palju kergekaalulisemad, nagu möödakäijate mugavus võrreldes tolle auto alla jäänud väikse lapse kannatuste ja surmaga.

Sikud ei pruugi peale vaadates ülejäänud karjast erineda. Ka meie võime paista täiesti tavaliste, "korralike" inimestena. Me võime seda isegi olla - inimlike standardite järgi. Aga kui palju - ning kas heas või halvas mõttes - on Kuningal öelda meie kohta, kui kord hakatakse loetlema neid olukordi, kus meil oli võimalik oma ligimest märgata ja aidata … isegi, kui see oleks nõudnud teatavat kärpimistööd oma isekuse kallal …

Meie lootus on, et on üks, kes ei küsinud, kui riskantne, ebamugav või ohtlik on meile appi tulla. Kes ei otsinud vabandusi ega õigustusi, miks seda mitte teha. Kes ei rahuldunud oma täiusliku ja mitte millestki puudust tundva olemisega, kuna isegi oma kõikvõimsuses Ta lihtsalt ei suutnud ega saanud teisiti, vaid pidi meid kuni lõpuni armastama.

Ta on tulnud ja valanud oma vere, et sikud võiksid pärida osa, millele neil iseenesest ei ole mingit õigust pretendeerida. Ta on tulnud, et tee ellu oleks avatud nii heleda- kui tumedakarvalistele - kui nad ainult kuulevad Tema häält ning lasevad Tal end muuta.

Tema, kes on seda teinud, kes on ennast meie eest andnud - hinnast küsimata -, on seesama Kuningas, kelle käes on kohtumõistmine. Kui see nii ei oleks, siis … kas siis üldse olekski lambaid, keda sikkudest eraldada?

• Prev
• Next