Ilmaaegu on Jumalat teenida. Ja mis kasu on meil tema käsu täitmisest või leinariietes käimisest vägede Issanda palge ees? Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid. Elavad edasi needki, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad.(Ml 3:14-15)

Üks habemega anekdoot räägib, kuidas Juku tuli koolist ja teatas emale, et mängib kaasa koolinäidendis. Ema rõõmus vaimustus vaibus sedamaid, kui Juku täpsustas, et ta mängib isa: "Kui homme kooli lähed, siis palu, et sulle antaks ikka sõnaline roll."

Kes teab, kas varsti isadepäevastki kõnelda tohib - nii lühike, kui selle pidamise tava meil on. Võib-olla hakkame mõne aja pärast rääkima "lapsevanem A" ja "lapsevanem B" päevadest - ning tõsiseim vaidlus tuleb selle üle, kumba peetakse mai- ja kumba novembrikuus. Vähemalt Hispaanias, Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides kuulukse olevat jõutud niikaugele, et kellegi diskrimineerimise kartuses ei märgita lapse sünnitunnistusele või passi enam tema ema ja isa, vaid lapsevanemad A ja B või 1 ja 2.

Loomulikult väidavad antud muudatuse eest seisnud "õiguslased", et see ei muuda midagi igapäevases elus ega inimsuhetes - aga on üsna kindel, et ainult senikaua, kuni nad on suutnud oma diktatuuri piisavalt kindlustada.

Omapärasel kombel tundub, et taolisel viisil diskrimineerimise vastu võideldes diskrimineerivad võitlejad ise … ja mitte ehk niivõrd teisi kuivõrd iseennast, märgistades end vabatahtlikult teatud sorti "juuditähega". Või kuidas nende lapsed peaksid neid kutsuma: mitte ema ja isa, vaid A ja B? Või 1 ja 2? Või D-503 ja O-90, nagu tegelasi Jevgeni Zamjatini antiutoopias "Meie"?

"Peatage maakera, ma tahan maha minna!" hüütakse vahel taolisi teemasid kommenteerides. Paraku see ei õnnestu - ja sellistest paradoksidest meie elu suurel määral koosnebki. Nagu näiteks järgnev arutlus küll hoopis teisel teemal, Liibüa diktaatori Muammar al-Gaddafi tapmise ja matmise üle: ta maeti nimetusse hauda ja paremat ta ilmselt ei väärinudki; samas aga: kas ei teotata sellega kõiki neid, kes on sellesama diktaatori kuritegude tõttu maetud nimetuisse haudadesse?

Või veel teisalt: kuidas ületada vastuolu kampaania "Erinevus rikastab" vahel ühelt poolt ja teiselt poolt selle korraldajate püüdluse vahel kogu ühiskonda univormeerida, ühetaoliseks muuta (kasvõi "lapsevanem A ja B" näite varal)? "Tahtsime kõige paremat, aga välja tuli nagu alati!" - need Viktor Tšernomõrdini sõnad ei käi mitte ainult Venemaa, vaid kogu inimkonna kohta, aegade algusest saadik …

Ka Piibel tunneb seda paradoksi - ja üsna mitmest kohast võime lugeda jõuetut õhkamist selle üle, kuidas kõik näib mõttetu. "Vaata, niisugused on õelad: nad elavad alati rahulikult ja koguvad jõukust. Päris asjata olen ma hoidnud oma südame puhta ja olen süütuses pesnud oma käsi." (Ps 73:12-13) Või prohvet Malaki raamatu sõnadega: "Ilmaaegu on Jumalat teenida ... Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid."

See vastuolu on inimeses endas. Issand ütleb: "Sest mina, Issand, ei ole ennast muutnud, ja teie, Jaakobi lapsed,  ei ole otsa lõppenud." (Ml 3:6) Meie 1968. aasta piiblitõlge annab selle salmi mõtte edasi paremini: "Mina, Issand, ei ole ennast muutnud, ja teie, Jaakobi lapsed, ei ole ka sellega valmis saanud." - mitte Jumala, vaid enda muutmisega.

Jaakobi pojad on endiselt Jaakobi pojad. See on ühelt poolt miski, mille üle nad võivad uhkust tunda - ikkagi Jumala valitu lapsed. Teisalt aga ei lase see hetkekski unustada, et nende esiisaks on petis - pealegi oma venna ja isa petja -, ning paraku ei ole käbidel siingi õnnestunud kännust kuigi kaugele kukkuda. Prohvet Jeremija raamatus on selle kohta terane sõnademäng, mis eestikeelses tõlkes väga hästi välja ei tule: "Igaüks hoidugu oma ligimese eest ja ärgu lootku ühelegi oma vendadest! Sest iga vend kavaldab üle venda." (Jr 9:4) Viimane lause on heebrea keeles: "kal-'ah 'aqob ya'qob", mida võiks tõlkida ka, et "iga vend on petis Jaakob" - ülikarm hinnang inimese kohta, kas pole?

Mida me ka ette võtame, kõik tundub viltu minevat. Erinevuste eest võitlemise tulemuseks on ühtlustamine, vabaduse nimel laseme end üha kindlamalt suukorvistada, õigluse poole püüdlemine mängib vaid järjest tugevamaid trumpe ülekohtuste kätte. Pühakiri ärgitab meid meenutama muistseid päevi ning küsima oma isalt, et ta jutustaks (5Ms 32:7; Jr 6:16), ent sõitleb meid samal ajal selgelt esiisade süütegude pärast (Jr 11:10) ning manitseb koos Aabramiga oma isakojast välja minema (1Ms 12:1).

Isadepäev paneb meid mõtlema nii minevikule kui tulevikule. Vahel on kiusatus emma või kumma juurde jäädagi. Ent palju tähtsam on mõelda olevikule, praegusele. Sellele, et ega me oma parima-taotluses saavuta kogemata midagi, mis on hullem veel kui "nagu alati".

Tegematajätmine ei ole ka muidugi esimene valik - isa roll võiks võiks vähemalt mingilgi määral  omada kaasarääkimisõigust, vähemalt seni, kuni on veel lubatud isa olla. Ja kuni me veel vähegi suudame teha vahet õige ja ülekohtuse vahel (Ml 3:18) - iseenda sees.

• Prev
• Next