"Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda." (Jh 9:36)

1979. aastal salvestatud laulus "Honesty" ("Ausus") ütleb ameerika laulja ja pianist Billy Joel: "I don't want some pretty face / To tell me pretty lies / All I want is someone to believe." - "Ma ei taha, et keegi kena nägu / Räägiks mulle kauneid valesid / Kõik, mida ma tahan, on keegi, keda uskuda. 

Kui Jeesus kohtus sündimisest saadik pimeda mehega, siis küsisid jüngrid Temalt: "Kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" (Jh 9:2) See meenutab Venemaa söögikohtades tihtipeale enesestmõistetavana kõlavat küsimust: "Чай с лимоном или без?" - "Tee sidruniga või ilma?" Võimalus, et keegi teed ei telli, ei tule leti taga seisvale neiule pähegi. Nagu Jeesuse jüngritele ei mahu pähe, et kellegi sündimine pimedana ei ole tema vanemate või koguni tema enda (?) pattude otsene tagajärg. 

Küllap too pime mees oli sellist suhtumist kogenud ... algusest peale. Võib-olla isegi oma vanemate ja teiste lähedaste poolt. Kui mitte muul viisil, siis ehk teatud summutatud kõnelusena, mis tema juuresolekul vaibus sosinaks või vakatas päriselt.

Igatahes näib, et tema väidetav patusus oli üldtuntud fakt. Variserid ütlesid talle hiljem - siis, kui ta oli juba saanud nägijaks: "Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?" (Jh 9:34) See 'lausa' siin, algkeeles 'holos', viitab õigupoolest mitte pattudele, vaid tollele mehele endale, s.t õigem oleks ehk tõlkida: "Sina, kes sa oled juba sündinud läbi ja läbi patusena ..."

Võib muidugi ka öelda, et variserid on vähemalt ausad: nad ütlevad selgelt välja selle, mida kõik mõtlevad. Aga nad ei tee seda aususe pärast, vaid selleks, et too inimene nii sügavalt mutta tampida kui vähegi võimalik. Ja see on midagi, mis on oma olemuselt väga kaugel sellest, mis on - või vähemalt peaks olema - tõe rääkimise mõte.

Kui Jeesus ütleb, et "ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod", siis ei mõtle Ta mitte, nagu too mees poleks kunagi ühtki pattu teinud, vaid kinnitab, et tema sündimine pimedana ei ole otseselt põhjustatud ühestki konkreetsest patust. Ja kindlasti sedagi, et pimedana sündinu ei ole "suurem patune" kui mõni teine, nägijana sündinu. Siinkohal tasub meenutada Jeesuse sõnu variseridele: "Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks." (Jh 9:39)

Milline oleks olnud tolle pimeda mehe reaktsioon, kui keegi oleks üritanud lohutada teda väitega, et ta on pime selleks, et temas saaksid "avalikuks Jumala teod"? Jah, tagantjärgi tarkadena me teame, et nii see oligi, aga kui püüame end panna mõne väga selgelt, tõeliselt ja valusalt kannatava inimese olukorda?

Üks minu valusamaid kukkumisi "vaimulikest kõrgustest" oli päris alguses, siis, kui olin vaevalt alustanud teoloogiaõpinguid ning mind saadeti pidama jumalateenistust Tartu onkoloogiahaiglasse. Pärast minu üsna pikka ja põhjalikku jutlust võttis üks sealseist patsientidest mu käekõrvale, viis teistest pisut eemale ja ütles vaikselt umbes nii: "Me oleme väga tänulikud, et te tulite meie juurde. Aga teate: see, mida te meile rääkisite, ei tähendanud meie jaoks midagi. Me kõik sureme väga varsti, me teame seda - rääkige meile midagi, mida me veel ei tea, aga mida meil oleks kindlasti vaja teada."

Olin oma arvates püüdnud neid kõigiti lohutada ja julgustada - aga mida teadsin mina, 21-aastane poisike, nende kannatustest ja sellest, mis oleks võinud olla neile lohutuseks? Ma arvan, et isegi kui rääkisin neile sõnu, mis olid õiged, ei rääkinud ma neile mitte õigeid sõnu, vaid, Billy Joeli tsiteerides, "kauneid valesid".

Jeesuse sõnad sellest, et pimedana sündinus peavad saama avalikuks Jumala teod, ei ole kaunikõlaline, ent sisult tühi lohutus. Ta teeb mehe terveks, annab talle nägemise - mitte "tagasi", vaid annab talle midagi, mida tal ei ole kunagi olnud. Sisuliselt teeb Ta selle mehe juures sedasama, mida aegade alguses - loob eimillestki midagi: "Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai." (1Ms 1:3) Aga see ei tähenda, nagu oleks Ta lõpetanud. Ta ei ole veel valmis, vaid nüüd, mil endine pime on mitte ainult kuulnud, vaid ka näinud (vrd Jh 9:37), on ta õieti alles valmis selleks, et tema juures saaksid avalikuks Jumala suured teod.

Jeesus ei räägi talle nüüdki "kauneid valesid" sellest, et viimaks ometi on kõik hästi. Too mees on juba kogenud, et kui enne oli ta lihtsalt üksi teiste inimeste keskel, siis nüüd on nood teised inimesed ta tõeliselt endast eemale tõuganud (Jh 9:34). Kas see polegi mitte nende osa, kelle juures Jumal hakkab oma suuri tegusid tegema?

Just selles olukorras, kogedes, et talle on kingitud midagi täiesti uut ja enneolematut, midagi, mis ületab kõik, mis tal seni oli, ning samal hetkel ja just seetõttu kõigest ilma jäänuna peab too mees tegema olulisima eluvaliku. Kas tal võis olla kiusatus soovida, et ta oleks endiselt pime - peaasi, et ta ei oleks kõigist hüljatud?

Billy Joel laulab: "If you search for tenderness / It isn't hard to find / You can have the love you need to live / But if you look for truthfulness / You might just as well be blind / It always seems to be so hard to give." - "Kui sa otsid hellust / Siis seda leida ei ole raske / Sul võib olla armastus, mida sa eluks vajad / Ent kui sa vaatad ringi tõe järele / Siis võiksid sa sama hästi olla pime / Seda jagada näib alati nii raske."

Endine pime teeb oma valiku. Ta usub Jeesusesse, näidates sellega, et on tõepoolest saanud nägijaks. Kui raske on aga teinekord nägijalgi tõde märgata, seda usaldada ja sellesse uskuda ...

• Prev
• Next