"Keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube." (Mk 2:21)

Uue riidetükiga ei saa paigata vana rõivast. Kui vana on läbi kulunud, siis tuleb võtta uus. Muidugi võib vana olla auväärsem. Või parem. Või maitsvam (Lk 5:39). Aga vahel tuleb vana ikkagi kõrvale jätta ja võtta uus - siis, kui vanal viisil ollakse sattunud väljapääsmatusse olukorda. Kui ei ole enam teed, mõtet, lootust - vähemalt vanas mitte.

Jeesus ei tulnud lappima vana, katkist maailma, vaid looma uut. Ta ei tulnud rikutud inimest parandama, vaid surnud inimesele uut elu andma. Ei piisa - Švejki meenutades - ei aspiriinist ega isegi mitte hiniinist ja klistiirist, operatsioonistki mitte. Vana Aadam peab uputatama ja surema, et võiks tõusta uus inimene, kes elab õiguses ja puhtuses Jumala ees igavesti.

Nii radikaalne see ongi - ja ega siin midagi vaielda olegi. Aga see ei tähenda, et kõik oleks väga lihtne. Seda enam, et me ei kõnele ainult mingist abstraktsest sisselõikest inimkonna ajalukku, mis eraldab teineteisest selgelt ja äravahetamatult aja enne Jeesust ning aja koos Temaga, vaid kõik see toimub (vähemalt mingil viisil) iga inimese elus ning - nagu katekismuski kinnitab - päevast päeva.

Millelegi enam-vähem taolisele lähevad mu mõtted pea alati, kui külastan mõnd eakate ja puuetega inimeste hooldekodu. Nagu viimaselgi korral, mil meeles mõlkusid püha Pauluse sõnad sellest, kuidas meie väline inimene pidevalt kulub ja hävib (2Kr 4:16).

Inimesed, kellega hooldekodus kohtun, on iga kord enam-vähem samad - ent kuigi nad on väga sarnases olukorras, on nad väga erinevad. Viimati oli teiste hulgas ka üks noorepoolne mees, keda nägin esimest korda: ta püüdis jumalateenistusel kõigiti osaleda, ta tundis huvi, kuigi jäi vahepeal norinal magama … Ma ei tea, mis temaga oli juhtunud, aga ma nägin, kui suurt valu talle teeb, et ta ei ole enam iseenda peremees, ei suuda päriselt kontrollida oma liikmeid ega väljendada seda, mida ta mõtleb ja tunneb. Ta on minust noorem, võib-olla just see hoiab teda siiamaani mu vaimusilma ees ...

Aga need teised, vanad tuttavad … Üks üsna eatu mees on alati rõõmsameelne, kõigest huvitatud, üpris paljuga kursis, käib jõudumööda linnaski … Teine on tõsine, vaikne, härrasmehelik, kindlameelne … aga vahel, kui arvab, et teised ei näe, pühib vargsi mõne pisara … Üks peaaegu liikumisvõimetu naine ratastoolis ... lauluraamatut ei suuda ta avada, aga kui ma selle tema jaoks õigelt kohalt lahti teen, siis kummardab peaaegu nina vastu lehte, et näha ja kaasa laulda - ning laulabki … hääletult, südames … Ja siis too mees, kes ei jõua ära imestada, kuidas ta nooruses kunagi selle peale ei mõelnud, et kord tuleb aeg, mil ta ei saa enam peaaegu kätt ega jalgagi liigutada - ning on tänulik, et käsi liigub praegu niipaljugi, et ta saab ristimärgi tehtud.

Neid on palju, igaüks oma elu ja looga - ja nüüd, püha Pauluse sõnadega, väliselt juba peaaegu ära kulunud. Vahel tundub, et ega meil nende heaks muud teha olegi, kui mõnd eriti kulunud (või siis vähem kulunud) kohta aeg-ajalt lappida püüda. Näiteks lähedaste külaskäiguga. Või pühade aegu mõne muusikapalaga. Või jõulukringliga. Või kasvõi jumalasõna ja sakramendiga - ilmselt liigituvad vaimulike külaskäigud hooldekodus nii mõnegi sealse töötaja silmis justnimelt taoliste paikamiste hulka.

Minu kogemus on, et need inimesed ise päris nii ei arva. Kindlasti on neil seda väga raske tunnistada - et nende väline inimene kulub ja kaobki ja sinna ei ole midagi parata. Et kui vana rõivas on läbi mis läbi, siis ei ole sellega enam midagi teha, vaid see tuleb kõrvale heita. Kui raske võib see olla tolle veel noore mehe jaoks, kes on üleöö justkui kõigest ilma jäänud - ilma liialdamata võib ütelda, et peaaegu kogu oma elust?

Ja ometigi võin öelda, et olen just neilt inimestelt väga palju õppinud. Võib-olla ei kehti see kõigi hooldekodu elanike puhul - jumalateenistustel käivad neist ju vähesed ning eriti palju pole neidki, kes ei saa ise tulla ja paluvad vaimuliku oma tuppa. Aga need, kes otsivad kinnitust ja abi Sõnast ning sakramendist, on mulle õpetanud lausa hämmastavat julgust ja usaldust tuleviku suhtes. Võib-olla on nad mõistnud seda, mida Bob Dylan ütleb laulus "Like A Rolling Stone" sõnadega: "When you got nothing, you got nothing to lose / You're invisible now, you got no secrets to conceal." - "Kui sul ei ole midagi, siis pole sul midagi kaotada / Nüüd oled sa nähtamatu, sul ei ole enam saladusi, mida varjata." Muide, Dylan oli neid sõnu kirjutades vaid 24-aastane.

Igavene elu, mida Jumal meile Kristuses pakub, ei ole uus riidetükk vanal kuuel. See ei ole praeguse elu lõputu jätkumine - see on midagi täiesti uut. Tänapäevase inimese üheks eripäraks võrreldes varasemate aegadega on ehk see, et kui vanasti püüdsid inimesed oma rõivad (või jalatsid) lõpuni ära kanda, siis tänapäeval ostetakse täiesti korralikegi asemele üha uusi (just sellepärast, et need on uued) - ja samal ajal tahaks tänapäeva inimene oma maist, vana ihu, paigata ja lappida nii palju ja pikalt kui võimalik, mõistmata midagi, mida vana aja inimesed või need, kes nagu mu hooldekodusõbrad on teadlikud oma tegelikust olukorrast, väga selgelt teadsid: uus elu on parem ja midagi palju enamat kui oleks vana lõputu lappimine.

• Prev
• Next