Kui meie evangeelium on siiski kinni kaetud, siis on see kinni kaetud neile, kes hukkuvad. (2Kr 4:3)

Üks hiljutine Roomast tulnud uudis kõneleb sellest, kuidas sealne juudi rabi Riccardo Di Segni on pahane kardinal Kurt Kochi peale, kes võrdles Kolgata ristil toimunud lepitust juutide lepituspäeva ehk Yom Kippuriga. Rabi väitel toob Yom Kippur esile lepitamatu erinevuse juutide ja kristlaste vahel, kuna kristlased ei vaja oma usule tuginedes enam lepituspäeva, samuti nagu juudid ei vaja oma usule tuginedes lunastust patust, mida pakub kristlik usk.

Tuleb tõdeda, et omast kohast on õigus mõlemal. Taas kord on teise usundi esindaja teinud ilmekalt selgeks, kui naiivne on paljude kristlaste pettekujutelm, nagu oleksid kõik religioonid võrdsed ning tähtis vaid see, et igaüks usuks oma asja võimalikult siiralt. Õigupoolest just sedasama, kuigi märksa pehmemal kujul, väidab - ja täie õigusega - ka kardinal Koch: Kristus on universaalne ja ainus "lepitusvahend" kõigile, kes tahavad vabaneda patust ning pääseda hukatusest.

Siinkohal tasub meenutada püha Pauluse sõnu Kirjas roomlastele: "Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud." (Rm 3:23-25). Püha Paulus kasutab selles lauses sõna "hilasterion", mis on viimases eestikeelses piibliväljaandes tõlgitud "lepitusohvrina", ent tähistab kreekakeelses Piiblis ka lepituskaant, millele ülempreester lepituspäeval enda ja rahva pattude hüvitamiseks verd piserdas (3Ms 16).

Hämmastav ei ole selle uudise puhul mitte eri religioonide arusaamade erinevus, vaid pigem rabi lapsik reaktsioon, justnagu ütleks kardinal Kristuse lepitusohvrist kui igavesest Yom Kippurist kõneldes midagi uut. Sedasama on kirik õpetanud läbi kahe tuhande aasta, Heebrea kirja tsiteerides: "Tema ei ole sunnitud teiste ülempreestrite kombel päevast päeva tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva pattude eest, sest seda Ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui Ta ohverdas iseenda." (Hb 7:27)

Augustikuu alguses tähistatav Issandamuutmise (või kirgastamise) püha kõneleb sellest, kuidas Jeesus avas kord kolme jüngri silmad oma tõelise olemuse nägemiseks - kusjuures see ei olnud mitte ainult Tema kirkuse, vaid ka Tema kannatuste ja ristisurma eelnägemus (vrd Lk 9:30-31). Püha Peetrus kirjutab sellest hiljem kui enda ja teiste apostlite usule kindla aluse pannud sündmusest: "Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. Sest Ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis Talle hääl: "See on minu armas Poeg, Temast on mul hea meel!" Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos Temaga pühal mäel. Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast." (2Pt 1:16-19)

Pea iga kord, kui Issand näitab kellelegi oma kirkust ja pühadust, märgib Pühakiri, et inimesed on täis hirmu ning langevad Jumala ette silmili maha justnagu surnud. Pea iga kord kuulevad nad ka julgustavaid sõnu: "Tõuske üles ja ärge kartke!"(Mt 17:7)

Seda, milline tunne inimest taolisel puhul valdab - ja mida meiegi võime kogeda -, kirjeldab püha missa kontekstis preester Ronald Knox oma kooliõpilastele peetud loengusarjas "The Mass in Slow Motion" ("Missa aegluubis") järgmiselt:

"Kui te olete musikaalsed ja komponeerite suureks kasvades Missasid, siis ärge julgustage koori tegema Sanctusest suurt lärmi, nagu mõned neist teevad; see on täiesti vale. Missal ei ole midagi suurepärasemat sellest peakummardusest ja hääle vaigistamisest, kui preester jõuab sellesse kohta. See on nagu käimine kohutavalt tormlevas tuules ning siis ühtäkki ümber nurga keerates enda leidmine suure kalju varjust, täielikus vaikuses ... Alles äsja seisis preester tikksirgelt, käed välja sirutatud, kõneldes valju häälega, justnagu hüüaks ta kõigile taevase hierarhia auastmetele neist möödudes: “Tervist!” Ja siis, üsna äkitselt, kogu olukord muutub. Ta kummardub sügavalt, ta kõneleb pominal. Miks? Mõtleb ta oma pattudele? Ei, mitte sel hetkel. Alandlikkusest? Ei, ka mitte alandlikkusest sel hetkel. Õieti isegi mitte aukartusest. Ta kummardub sügavalt, sest nüüd on ta jõudnud päris taevase templi ukseni ja vaatab lukuaugust sisse. Ja ta ütleb: “Tss! Ma näen seda! Jumala kirkus, mis täidab maa ja Taeva, särab minu ees. Võta oma kingad jalast ja lähme sisse, väga vaikselt, kikivarvul, hästi lähedale. Ära pööra enam tähelepanu neile inglitele ja vägedele ja inimestele; tule siia üles ja vaata. Seal, kas sa näed? Võtke ära oma kingad, teie kõik, ja lähme sisse, hästi vaikselt, kikivarvul."

Kas see pole suurepärane? Kas see pole imeline võimalus, mis meile on antud? Pidagem seda meeles, kui laulame või sosistame järgmine kord Sanctust - kui meile on kingitud võimalus kummarduda ja taevasest lukuaugust sisse piiluda ...

Meile on antud võimalus näha enda ees Jumala kirkust, mille Ta on teinud meile ligipääsetavaks oma Pojas, meie Õnnistegijas Jeesuses Kristuses, kelles ainsana on kõigile inimestele, kõigile, kes Temasse usuvad, kingitud lepitus ja uus elu. Püha Paulus sõnastab selle taolise tõotusena: "Meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse."  (2Kr 3:18)

• Prev
• Next