"Kui kaua te lonkate kahe karguga? Kui Issand on Jumal siis käige Tema järel; aga kui Baal on see, siis käige Tema järel." (1Kn 18:21)

Teoloogiadoktor Jaan Lahe arutleb hiljutises artiklis selle üle, millist kristlust vajab "tänapäeva eestlane". Mõistet "tänapäevane" kohtab tema kirjutises ohtrasti, nii on lisaks "tänapäevasele eestlasele" olemas näiteks "tänapäevane luterlus", "tänapäeva Euroopa" ja "tänapäevane maailmapilt".

Kõigepealt tuleb tõdeda, et tõsiselt teadusemehelt (nagu üks teoloogiadoktor peaks olema) tahaks oodata märksa täpsemat ja kindlamale alusele rajanevat sõnakasutust. Mõiste "tänapäevane" ei sobi paraku kirjeldama objektiivset tõelust, vaid kujutab endast pigem hinnangut, pealegi üsna üleolevat hinnangut.

Esiteks seetõttu, et igal ajal elanud inimesed on "tänapäevased", kuna nad elasid omaenda "tänases päevas", teiseks aga seetõttu, et ka need eesti soost inimesed, kes ei nõustu näiteks doktor Lahe seisukohavõttudega selle kohta, mida "tänapäeva eestlased" (s.t nemad ise kaasa arvatud) vajavad, on oma mittenõustumisest hoolimata samuti tänapäeva eestlased. Ääremärkusena: ka inimese rahvuslik kuuluvus ei ole siinkohal nii oluline kui Jaan Lahe kirjutisest (ilmselt siiski ilma tema enda sellekohase soovita) võiks välja lugeda.

Jaan Lahe mõttekäik näib selgelt rajanevat tema paleuse, saksa teoloogi Rudolf Bultmanni mõttepärandile (Bultmann sündis aastal 1884 ning kirjutas oma peateosed üle poole sajandi tagasi, nii et siinkohal võib tõstatada ka kiusliku küsimuse tema teoloogia "tänapäevasusest"), ent lähemalt vaadates tundub siiski, et õpilase käsitlus läheb õpetaja omast veidi lahku.

Jaan Lahe peamiseks sooviks paistab olevat (muidugi põhjendusega, et eesmärgiks on "ristiusu jõudmine inimesteni") vabastada kristlik usk kõigist väljaspool inimest ennast asuvatest autoriteetidest, mille hulka kuuluvad nii kirik oma hierarhiaga, "omaaegne" maailmapilt ja ühiskonnakorraldus kui ka Piibel oma mütoloogiaga ning iganenud normidega. Rudolf Bultmann kasutas umbes samasuguseid väljendeid - kõige kuulsam neist on "demütologiseerimine" -, ent siiski on tema ja doktor Lahe mõtteviisis tajutav teatud erinevus.

Samal ajal kui Jaan Lahe juures on ka "omaaegsest" kõnelemise puhul tajutav teatud hinnangulisus, justnagu oleks kõik, mis eelneb "tänapäevasele", iganenud ja primitiivne (taolise vea eest varasemate aegade inimestesse ja ühiskonda suhtumisel hoiatati minu õpinguajal ajalootudengeid juba ühel esimestest loengutest), siis Bultmanni kirjutatusse süvenedes ning teda mõista püüdes võib jõuda lausa vastupidisele äratundmisele: "tänapäeva" ja "omaaegsetel" inimestel ei pruugigi väga palju vahet olla.

See, mida Bultmann õpetab, on lühidalt kokkuvõetav järgmiselt: meie usk ei saa rajaneda ei Piiblis ega kiriku õpetuses kirjeldatud välistel sündmustel ega autoritatiivsetel usutõdedel, kuna ei ühe ega teise puhul ole tegemist teaduslikult (väliselt) tõestatavate faktidega, vaid pigem usklike inimeste kuulutusega või tunnistusega, mis rajaneb nende usul kui seesmisel kogemusel ja veendumusel. See aga ei ole veel kõik, kõige olulisem järeldub sellest: nii ei saa me küll tõestada näiteks Jeesuse ülestõusmist ajaloolise faktina, küll aga on täielikult tõestatav apostlite usk sellesse või kuulutus Kristuse ülestõusmisest - see on vaieldamatu ajalooline fakt.

Just sellest lähtuvalt kõneleb Bultmann ka demütologiseerimisest, kristliku usu viimsest tänapäeva inimeseni jne - aga mitte hinnanguliselt, nagu oleks varasematesse aegadesse kuuluv iganenud, primitiivne või koguni halb ning vajaks ilmtingimata ümberkirjutamist. Pigem vastupidi: võib tajuda lausa "omaaegsete" inimeste usukogemuste ja kuulutuse väärtustamist (kuigi see on Bultmanni arvates kätketud möödanikku kuuluvasse müütilisse maailmakäsitlusse).

Siinkohal tahan kohe märkida, et ma ei jaga ei Rudolf Bultmanni arusaama sellest, kuidas mõista ja seletada Piiblit, ega ka tema vaateid kiriku poolt kinnitatud usutõdedesse suhtumise kohta. Kui Bultmann väidab, et "tänapäeva inimene" ei saa kasutada elektrivalgust ja raadiot ning samal ajal uskuda Uue Testamendi "vaimude- ja imedemaailma", siis teeb ta sama vea nagu tema mõttekaaslane Jaan Lahe: kui ka mitte keegi teine, siis vähemalt mina ise (paradoksaalsel viisil täielikus kooskõlas Bultmanni enda käsitlusega usukogemusest) olen tõestuseks, et saab küll. Ja kuna täna on päev ja ma elan selles päevas, siis olen ka mina "tänapäeva inimene" (pealegi veel "tänapäeva eestlane", mis tundub olevat midagi eriti pretensioonikat).

Vast kõige suurem viga, mille "tänapäeva inimesest" ja "tänapäeva inimesele" kõnelevad "tänapäeva teoloogid" teevad, on see, et nad tühistavad taolise tingimusetu liigituse või hinnanguga omaenda põhiväite iga inimese isikliku usukogemuse olulisusest, kõigi inimeste isiklike usukogemuste üheväärtuslikkusest ning kõikvõimalike väliste autoritatiivsete otsustuste lubamatusest. Nagu püha Aquino Thomas on tõdenud: parimaks tõestuseks absoluutse tõe olemasolu kohta on inimesed, kes väidavad absoluutse tõena, et absoluutset tõde ei ole.

"Tänapäeva teoloogid" astuksid ilmselt üsna üksmeelselt vastu prohvet Eelija "kitsarinnalisusele", kui too seab rahva ette valiku hoida kas Issanda (õigupoolest seisab selles kohas Jumala nimi JHWH) või Baali poole (muide, ka nimi Baal tähendab isandat). Samal ajal aga teevad nad ise üsna sallimatult vahet "tänapäevase" (loe: nende oma ja loomulikult ainuõige) ning "omaaegse" (loe: vale ja iganenu) vahel.

Õigupoolest seab see võrdpilt kahe karguga lonkamisest ka "tänapäeva teoloogid" endid tõsise valiku ette: kas jätkata, kõikudes (või siia-sinna hüpeldes, nagu prohvet Eelija kasutatud heebrea sõna 'pasah' samuti tõlkida võib) "teadusliku maailmapildi" ja ennast siiski kuidagi õigustada püüdva usu vahel, või otsustada lõpuks ühe või teise kasuks. Ja kui küsida, mida vajab "tänapäeva eestlane", siis kindlasti ei vaja ei tänapäeva ega ühegi teise aja inimesed vaimulikke ega teolooge, kes pühapäevahommikuti tunnistavad usku Jeesuse neitsistsündi ja ülestõusmisse ning kristlikku kirikusse, muul ajal aga teevad kõik, et teisi inimesi selle usu pärast kas naeruvääristada või vähemalt mõtteviisi poolest iganenuks kuulutada.

Jah, ma tean, et minutaolisi nimetatakse üleolevalt fundamentalistideks. Võtan seda kui komplimenti ning kinnitan koos püha Paulusega usku sellesse, et kirik ja kristlased (olgu "tänapäevased" või "omaaegsed") on rajatud apostlite ja prohvetite alusele ning selle hoone nurgakiviks ja vundamendiks on Kristus Jeesus ise (Ef 2:20; 1Kr 3:11).

• Prev
• Next