XVI pühapäev pärast Nelipüha

Võta kätte, mine Sareptasse, mis kuulub Siidonile, ja ela seal! Vaata, ma olen käskinud ühte lesknaist seal sind toita. (1Kn 17:9)

Piiblis on päris palju lugusid, mis osutuvad lähemal järelemõtlemisel vähemalt veidi paradoksaalseks. Näiteks jutustus sellest, kuidas prohvet Eelija, kellel ei olnud vaja põua ajal muretseda igapäevase leiva eest, kuna Jumal lasi teda toita kaarnail, kes talle igal hommikul ja õhtul liha ja leiba tõid, pidi ühtäkki asuma teele ja minema Sareptasse kellegi puupalja lesknaise juurde, nagu vajaks Jumal nüüd korraga toda naist tema toitmiseks.

Juba Eelija nimi on tunnistus sellest, et ta ei peaks vajama kedagi peale Jumala enda: «Issand (Jahve) on Jumal» või «Minu Jumal on Issand (Jahve)», tähendab tema nimi sõnasõnalt – ning kuna sõna Jumal (heebrea keeles El), tähistab ka jõudu või rammu, kõlab Eelija nime taustal vähemalt kaudselt ka «Minu jõud (minu ramm) on Issand».

Sellegipoolest peab Eelija minema Sareptasse. On raske ütelda, kui tähtis on selle loo jutustajate ja kirjapanijate jaoks olnud tolle paiga nimi, aga küllap ei tee paha ka sellele veidi tähelepanu pöörata. Sõna «sarepta» võiks eesti keelde tõlkida kui «sulatuskoda», mis kujutab endast nii metallide kokkusulatamise kui eriti väärismetallide puhastamise paika.

Sulatuskoja või sulatusahju näol on tegemist Piiblis mitmel korral kasutatud metafooriga, mis võib viidata kas katsumustele ja kannatustele, puhastumisele ja õilistumisele või ka jumalikule karistusele.

Mõned vahest kõige iseloomulikumad pühakirjasalmid võiksid olla järgmised:

«Iisraeli sugu on muutunud mulle räbuks. Nad kõik on nagu vask, tina, raud ja seatina: sulatusahjus on nad muutunud hõbeda räbuks. Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda: «Et te kõik olete muutunud räbuks, vaata, siis kogun ma teid Jeruusalemma keskele. Otsekui hõbedat, vaske, rauda, seatina ja tina kogutakse sulatusahju, et sulatamiseks lõõtsuda neile tuld peale, nõnda kogun ma teid oma vihas ja raevus, panen ahju ja sulatan. Ma kogun teid, lõõtsun teie peale oma vihatuld ja te sulate selle sees. Nõnda nagu hõbedat sulatatakse ahjus, nõnda sulatatakse teid selle sees. Ja te saate tunda, et mina, Issand, olen valanud oma tulise viha teie peale.»» (Hs 22:18-22)

«Pärast kerget karistust saavad nad osa rohkest heast, sest Jumal on neid proovile pannud ja leidnud, et nad on Tema väärilised. Ta on neid proovinud nagu kulda sulatusahjus, ja vastu võtnud kui täieliku põletusohvri.» (Trk 3:5-6)

Nüüd saadetakse prohvet Eelija, keda Jumal on äsja imelisel viisil kaarnaid kasutades toitnud, Sareptasse, tollesse «sulatuskotta», läbikatsumise paika, et ta usaldaks end seal ühe vaese lesknaise hoolde.

«Nii tõesti kui Issand, su Jumal, elab, ei ole mul kakukestki, vaid ainult peotäis jahu vakas ja pisut õli kruusis. Vaata, ma olen korjanud paar puutükki, ja ma lähen ning valmistan midagi enesele ja oma pojale, et saaksime veel süüa, enne kui sureme,» ütleb naine Eelijale (1Kn 17:12) Me näeme, et läbikatsumist ja puhtaks sulatamist ei vaja mitte ainult prohvet, vaid ka lesknaine.

Sõna «lesk» viitab heebrea keeles kellelegi, kes on jäänud päris üksi, nii üksi, et tal ei ole enam kellegagi rääkida. Nüüd ta räägib kellegagi, aga ainult selleks, et toda, kellega ta viimaks ometi rääkida saab, endast eemale tõrjuda. See oleks nagu viimse ahastuse karje, isegi kui see võis olla öeldud vaevukuuldaval sosinal: «Mul ei ole enam midagi ega kedagi. Ära tülita mind, võõras, lase mul lihtsalt surra…»

See naine elas Sareptas, «sulatuskojas», läbikatsumise paigas, ja kogu tema elu, nagu meiegi elu, kõigi oma tõusu- ja mõõnaaegadega, oli läbikatsumine ja sulatamine. Proovihetkeks sai aga kohtumine prohvet Eelijaga ning viimne läbikatsumine seisnes selles, kas ta usub, et ta ei ole üksi ega mahajäetud, hoolimata sellest, et ta – käega katsumise ja silmaga nägemise järgi – oli üksi ja mahajäetud.

Tuleb välja, et Eelija saatmine kaarnate hoolitsuse alt vaese lesknaise juurde ei olegi nii paradoksaalne. Ning et teda ei läkitatud sinna mitte üksnes selleks, et ta võiks Jumala väe abil täita lesknaise jahuvaka ja õlikruusi, ega ka mitte ainult selleks, et lesknaine õpiks oma piskut võõraga jagama, vaid millekski märksa enamaks: selle tunnistamiseks ja kinnitamiseks, et ükski üksik pole kunagi lootusetult üksi ega ükski mahajäetu lõplikult mahajäetud.

Muidugi ei oleks tegemist tõelise läbikatsumisega, kui ei oleks võimalik reageerida ka vastupidiselt. Nagu Pühakiri eespool tsiteeritud lõikudes näitab, tuleb sulatusahjust välja kas puhas kuld või räbu.

Sarnaselt Eelijaga läheb Jeesus Marta ja Maarja juurde (Lk 10:38-42). Ainult et Tema tulemine seab inimesed veelgi suurema läbikatsumise ette: me ei pea andma ära mitte üksnes oma hirme, vaesust ega mahajäetust, vaid loobuma kõigest, ka heast, mida võiksime iseenesest teha, ning olema valmis Issanda ligiolus tõeliselt «sulama», nii et jääks enam midagi meist, vaid üksnes Tema (vrd 2Kr 4:7), nii et «ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus» (Gl 2:20).

Igal juhul on vajalik usk – kõigest muust lahti laskev, ainult Jumalasse kinnituv usaldus, mis ei pruugi meilt ühekorraga ära võtta kõiki hirme ega kahtlusi, ent on ainsana võimeline meid hirmu ja kahtlustegi kiuste nendestsamadest hirmudest ja kahtlustest päästma.

• Prev
• Next