XV pühapäev pärast Nelipüha

Need seal tõstavad häält, rõkatavad rõõmust… Aga mina ütlen: «Kadu mulle, kadu mulle!» (Js 24:14.16)

Sattusin lugema paari paari aasta vanust arvustust NO99 lavastuse «Kõnts» kohta. Ühes neist tõdetakse: «Inimesed on kõnts, me oleme teineteise suhtes hullemad kui loomad, ei mingit humaansust ega hoolimist.», teises sedastatakse veelgi otsekohesemalt: «Kõnts ei hävi, kõnts jääb igaveseks. Kõnts on me armastus. Ja meie olemegi see kõnts.»

Olemata näinud rohkem kui kahe-kolmeminutilist tutvustavat videoklippi, ei taha ma kõnealuse lavastuse kohta sõna võtta. Küll aga paneb mind isegi mitte imestama, vaid pigem taas kord veidi lootusetult noogutama see, kuivõrd ebaloogiline on tsiteeritud kriitikute ja tõenäoliselt ka antud lavastuse autorite (ja osatäitjate) mõttemaailm, kuna tegemist näib olevat ennast kõhklematult «progressiivselt» mõtlevate inimeste hulka liigitavate isikutega.

Progressiivne mõtteviis – või nagu ma seda parema meelega nimetaksin: progressiusk – rajaneb veendumusel, et kui mitte kõik, siis vähemalt paljud asjad ja nähtused, inimene nende hulgas, lähevad järjest paremaks. Sõna «progress» tuleb ladina keelest ja tähendab sõnasõnalt «edasi astumist», niisiis edenemist, paremaks minemist.

Kõik läheb – ja on läinud – järjest paremaks, kinnitavad progressiusklikud. Läheks veelgi kindlamalt ja kiiremini, kui «tagurlased» takistusena ees ei seisaks. Samal ajal aga kujutavad progressiusklikud oma kunstis maailma ja inimest üha tumedamates värvides, üha enam … kõntsana. Nägemata selles vähimatki vastuolu.

Eks see ole samasugune loogikapuudus nagu siis, kui needsamad progressiusulised kõnelevad inimväärikusest ja igaühe võõrandamatust õigusest elule – näiteks debatis surmanuhtluse üle –, pidades samal ajal igati õigustatuks nii aborti kui eutanaasiat, eriti esimest kui naiste õiguste ja valikuvabaduse vaata et peamist kriteeriumit (nii absurdne, kui see ka ei ole, kui mõtelda nende loendamatute naiste samasugusele õigusele, keda emaihus tappa lastakse).

«Häda mulle, petised petavad, jah, petised petavad petise kombel!» kurdab prohvet Jesaja (Js 24:16). Kui lisame siia teise prohveti sõnad: «Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud.» (Jr 17:9), siis saame teada, miks asjad on nii, nagu ülal kirjeldatud. Põhjuseks on see, et – olgu teadlikult või ebateadlikult – püütakse lisaks loodusteadustele, kuhu see vähemalt teataval määral väga hästi sobib, rakendada nn Kanti Kopernikuse pööret mõtlemises ka otsustamisel tõe ja kõlbeliste (ning ühiskondlike) väärtuste üle.

Lühidalt öeldes seisneb see selles, et inimene arvab, et on tema otsustada, mis on hea ja mis on halb, mis on õige ja mis on vale. Pikka aega oli sellise otsustamise olulisimaks instrumendiks mõistus koos vähemalt arvatava ühiskondliku kasuga, praeguseks on selle ülesande võtnud enda kanda peamiselt tunne ehk «süda» – mis peab muidugi olema kooskõlas «üldtunnustatud liberaalsete väärtustega», et tema tunded oleksid õiged või et tal üldse oleks õigust midagi tunda (või et teda võiks üldse südameks ning tema omanikku inimeseks lugeda).

Kaks kõige olulisemat [enese-] pettust, mis taolisest mõtte- ja eluviisist tulenevad, on ühelt poolt arvamus, et inimliku kurjuse puhul on tegemist vaid üksikute üldreeglist kõrvalekaldumistega (isegi, kui neid erandlikke «üksikjuhtumeid» peaks olema rohkem kui reeglipäraseid), ning teisalt veendumus – ja see on asja juures tegelikult kõige tähtsam! –, et mina (vahel öeldakse selle asemel võltsalandlikult «meie») olen [erinevalt neist teistest – vrd Lk 18:11] vähemalt «põhimõtteliselt» hea (või koguni nii hea) inimene.

Seda viimast tajub üks tõeline progressiusuline eriti magusal kujul siis, kui ta ütleb lauseid nagu «Inimesed on kõnts, me oleme teineteise suhtes hullemad kui loomad, ei mingit humaansust ega hoolimist.» või «Kõnts ei hävi, kõnts jääb igaveseks. Kõnts on me armastus. Ja meie olemegi see kõnts.» Jah, ta ütleb, et «meie olemegi see kõnts», aga muidugi arvab ta tegelikult ennast selle kõntsa hulgast välja just seetõttu, et ta on nii õilis ja üllas, et on valmis end tolle tegeliku, vaese ja armetu kõntsaga samastama.

Ei ole midagi uut päikese all. Pattulangus sai alguse tollestsamast kantilikust «mõtlemise revolutsioonist»: mitte Jumala poolt loodu ja määratu tegelikkus ei ole enam see, millest inimene peab oma eluvalikutes juhinduma, vaid tema enda mõistusel, tunnetel või ambitsioonidel rajanev arusaam sellest, mis on hea ja mis on kuri.

Nii ongi väga iroonilisel kombel juhtunud, et just loosungi «Inimene – see kõlab uhkelt!» lehvides liigub inimene üha enam ja enam mandumise suunas.

Muide, seesama loosung, mida nõukogude ajal – kah suure progressiusu ajajärgul – nii väga armastati, pärineb Maksim Gorki näidendist «Põhjas», kusjuures tõenäoliselt on autor siinkohal pigem sarkastiline kui idealistlikult siiras:

«Kui ma purjus olen… siis meeldib mulle kõik… N-jaa… […] Inimene – see on tõde! Mis on inimene? … See pole sina, mina ega nemad… ei! – see on sina, mina, nemad, vanamees, Napoleon, Muhamed… kõik koos! […] See on – määratu! Selles on kõik algused ja lõpud… Kõik on inimeses, kõik on inimese jaoks! On olemas ainult inimene, kõik muu on tema käte ja aju töö! Ini-mene! See on – suurepärane! See kõlab… uhkelt! Ini-mene! Inimest peab austama!»

Ka kristlik usk kõneleb inimväärikusest ja inimese väärtuslikkusest – Jumala looduna, Jumala poolt imeliseks looduna (Ps 139:15). Ka kristlik usk soovib inimesele parimat – ja mitte ainult siin ja praegu, vaid igavesti. Aga kristlik usk on väga realistlik ning tunnistab, et inimene pole selleks ise võimeline ja keegi ei võlgne talle seda au, mille jaoks ta on loodud, vaid ta võib selle võtta vastu üksnes Jumala armu kingitusena.

Inimene on patune ning hoolimata tema mõistuse või muude võimete saavutustest, mis võivad endaga tuua kaasa näiteks tehnilise või teadusliku progressi, ei lähe asjad maailmas inimese tegevuse tulemusena mitte paremaks, vaid vastupidi. Piltlikult öeldes: veel sadakond aastat tagasi ei oleks keegi julgenud kõntsas püherdamist kunstiks nimetada, samal ajal kui justnimelt enam-vähem saja aasta eest sai lääne inimese progressiusk vähemalt mõneks ajaks teda üsna maatasa teinud hoobi ilmasõja kaevikute kõntsas püherdamise näol…

Ikka-jälle kerkib üles neid, kes teatavad, et on jäänud vaid veidi veel, tuleb kõrvaldada mõned üksikud puudused, ning siis on meie maailm täiuslik, sest me oleme nii ilusad ja head. Nende kõrvale tõusevad alati teised, kes kuulutavad, et tegelikult seisame viimsepäeva lävepakul.

Kirik ei lähe kaasa ei ühtede ega teistega. Esimestega seetõttu, et progressiusk on valeusk ning patune inimene võib saada õigeks ja täiuslikuks üksnes Jumala armust. Ning teistega seetõttu, et kõik meie ajad on Jumala käes (Ps 31:16) ja Tema halastused pole lõppenud (Nl 3:22).

• Prev
• Next