Jeesus on võtnud omaks liha ja vere, et surma kaudu kõrvaldada see, kellel on võimus surma üle, see tähendab kurat, ja vabastada need, kes surmahirmu tõttu olid kogu eluaja orjapõlves. (Hb 2:14-15)

Filmis "Griffin & Phoenix" kohtuvad mees ja naine, kes mõlemad põevad vähki, ent ei tea seda esialgu teineteise kohta. Neil on jäänud elada umbes aasta. Loomulikult otsivad nad seoses oma haiguse ja peatse surmaga vastuseid – algul kumbki omaette, hiljem üheskoos. Tundub, et vastust ei ole – kuni filmi lõpuni, mil nad taipavad, et vastus on siiski olemas: teineteisega koos olemises, teineteise toetamises, armastuses, mis neile on kingitud. See ongi tõeline elu.

Ma ise kogesin midagi sarnast mõned kuud tagasi, kui istusin kord vara-varahommikusel ajal, nii kella 4 paiku, kuuvanune pisipoeg süles, ja tabasin end sisimas nurisemas selle üle, et ma ei saa uueks tööpäevaks korralikult välja puhata. Kuni ma siis ühtäkki taipasin: see ongi tõeline elu! Midagi kallimat, midagi väärtuslikumat mulle antud ei olegi kui istuda, imeline väike inimene süles, teda hoida, kussutada, vaadata ja lihtsalt temaga koos olla.

Jumal kingib meile taolisi hetki – ja igaüks neist on ime. Nii tihti me aga püüdleme millegi muu poole ega oska sellest, mis meile on antud, rõõmu tunda. Ja nii tihti laseme end varjutada sellest "loorist, mis looritab kõiki rahvaid" (Js 25:7), oleme "surmahirmu tõttu kogu eluaja orjapõlves" (Hb 2:15).

Kaduvuse orjus, mille alla oleme heidetud (Rm 8:20jj), on raske koorem, mida tuleb võtta tõsiselt. Ja ometi teeme vea, kui kaotame selle tõttu võime elada. See on nagu ärevushäire või paanikahoog, mille puhul inimene võib isegi teada, et põhjust ei ole, aga ta laseb ennast sellest täielikult halvata, nii et see, mida ta kardab, saabki tõelisuseks.

Muidugi ei ole lahendus selles, et sulgeme kaduvuse, surma, kannatuste, haiguste ja muude probleemide ees silmad. Lahendus ei ole aga ka see, kui laseme kõigel sellel enda üle lihtsalt võimust võtta, nii et kogu meie elu kujutabki endast üht suurt orjapõlve või paanikahoogu, ükskõik, mis põhjusel.

Jumal on meile andnud palju põhjust rõõmustamiseks. Paraku kaovad need rõõmudki, kui oleme üksi. Üksi mitte selles mõttes, et meie ümber ei oleks teisi inimesi, vaid seepärast, et oleme eemal Jumalast. Jumalast eemal ei ole tõelist elu – aga just siin on Jumal meile appi tulnud ning meie igatsusele tõelise vastuse ja meie probleemidele lõpliku lahenduse kinkinud.

Tema ainusündinud, igavene Poeg on võtnud omaks meie liha ja vere, jaganud meiega kogu meie ja kogu oma elu – see on olnud Tema tõeline elu! Ta on andnud ennast meie eest, et oma surma läbi kõrvaldada surm ning hävitada kuradi meelevald. Ta on kandnud meie patu, et võiksime saada puhtaks ja pühaks; Ta on lasknud end aheldada ja risti külge naelutada, et meie võksime olla vabad.

Vastus kõigile meie küsimustele ja igatsustele on Jumala armastus. Kas sellele mõtlemine ei pane meidki enda ümber juba hoopis teise pilguga vaatama? Püha Augustinus on öelnud: "Ligimest armastades puhastad oma silma Jumala nägemiseks."Usun, et see kehtib ka vastupidiselt: Jumala armastust kogedes selginevad meie silmad kaasinimeste märkamiseks ning vabaneb ja avardub meie süda ligimesearmastuseks.

• Prev
• Next