«Peatage maakera, ma tahan maha minna!» – Ma ei tea, kellelt see teravmeelne väljend pärineb, kuid olen seda ise nii mõnelgi korral kasutanud. Peamiselt siis, kui olen lugenud või kuulnud uudiseid järjekordsetest jaburatest otsustest, mis ühest või teisest enamasti väga kitsale kandepinnale toetuvast ideoloogilisest arusaamast lähtudes mõjutavad põhjapanevalt ka kõikide nende elu, kes seda ideoloogiat omaks ei tunnista, või vabadust ja võrdsust kuulutades kitsendavad järjepidevalt enamuse inimeste vabadust oma elu korraldamisel.

See tunne – et just siis, kui oled lõplikult veendunud, et nüüd on põhi käes, et midagi rumalamat enam tulla ei saa, tõestatakse sulle, et saab küll – panebki ennist tsiteeritud viisil hüüatama ning käsi taeva poole laiutades soovima, et oleks mingigi võimalus kasvõi hetkeks sellest järjest ebarealistlikumaks muutuvast reaalsusest välja astuda.

Meenub üks klassikalise muusika kontsert, millelt poole pealt põgenesin. Mängiti Beethovenit, keda ma väga armastan, aga umbes nii, nagu ei oleks kurt olnud mitte ainult helilooja, vaid kogu orkester dirigendiga eesotsas. Toona ma nii ei mõelnud, aga tagantjärgi tundub mulle, et dirigendi kõige õigem otsus oli panna orkester mängima (nagu näibki praegusel ajal sagedasti kombeks olevat) võimalikult kiiresti – paraku ei suutnud see viis lõputule õudusele õudse lõpuga lõpp peale teha takistada mind, nagu öeldud, vaheajal kontserdimajast pagemast.

Maakeralt sama lihtsalt lahkuda ei saa. Ega tohigi, sest – kui jääme korraks veel muusika kui käepärase näite juurde – me kõik mängime ühes ja samas orkestris ning oleme loodud selleks, et koos kogu looduga ühineda sümfooniaks oma Looja kiituseks.

Isegi sellest hoolimata, et sümfooniast on saanud kakofoonia – mitte alati, aga liigagi sageli. Me ei pea hakkama siinkohal pikka loetelu kirja panema, kuna igaüks teab väga hästi, millised on nii tema enda elu kui kogu inimajaloo ja –ühiskonna eba- ja kolekõlad.

Üks 20. sajandi vaimulik, keda ma väga armastan, ameerika piiskop Fulton J. Sheen, kasutab langenud, patust ja kurjast rikutud inimkonna olukorra ja sellest väljapääsu kirjeldamiseks samuti näidet orkestrist ja muusikast. Tema arutluskäik on enam-vähem järgmine.

Kujutlege üht suurepärast orkestrit, mille ees seisab võrratu dirigent. Kõik muusikud on väljapaistvad, pillid hääles – ja ometi mängib üks nendest vale noodi. Dirigendil on nüüd kaks võimalust: kas alustada uuesti või lasta orkestril edasi mängida, nagu poleks midagi juhtunud. Paraku ei tee kumbki neist võimalikest valikutest olematuks tõsiasja, et vale noot on juba mängitud, see on lendu lastud ning see on muusikateose harmoonia igaveseks lõhkunud, nii et aegade lõpuni püsib meie universumis alal selle vale noodi tekitatud disharmoonia.

On ainult üks viis asja parandada, ütleb piiskop Sheen: sellest noodist peab algama uus meloodia, sellele tuleb ehitada uus harmoonia.

See ongi kristliku usu vastus meie ja kogu maailma olukorrale, nii minu kui paljude teiste sõnastatud või sõnastamatule hüüdele „Peatage maakera, ma tahan maha minna!“

Ei, maakera ei peatata, see pöörleb ja tiirleb edasi. Ka inimkonda, seda langenud inimest, kelle ajalugu on nii kahetsusväärselt suurel määral vägivalla ja ülekohtu masendav ja lõputu lugu, ei kaotata. Vastupidi: See, kes on, nagu me usume, kõige, ka selle kogu universumi mõõtkavva paigutatuna imetillukese, Maaks nimetatava pallikese Looja, tuleb ja, ise veel väiksemaks saades, astub sellele planeedile, saades üheks meie hulgast. Selleks üheks, kes on ühtaegu nii esimene kui viimane, Algus ja Ots.

Viimane ei ole Ta mitte ainult seetõttu, et Tema jaoks «polnud majas kohta»; või sellepärast, et «Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu»; või seetõttu, et isegi röövel Barabast peeti Temast väärtuslikumaks. Tõeliselt sai Ta Viimaseks seeläbi, et Tema, «kes patust midagi ei teadnud», sai «patuks meie asemel», nagu püha Paulus kirjutab.

See tähendab, et inimeseks saades võttis Jumala Poeg, kelle sündimist kristlased jõuluajal tähistavad, omaks kõik, mis kuulub nii iga üksikinimese kui kogu inimkonna juurde, mis teeb meist need, kes me oleme, ja meie elust selle, milline see on. Koos kogu taagaga, mida me läbi aastatuhandete oleme endaga kaasa vedanud ning millest meil on sama vähe lootust ise, omast jõust, välja pääseda, nagu end juuksetutti pidi laukast üles sikutada. Hoolimata sellest, kui siira näoga me iseendale ja teisele Münchhauseni kombel luisata üritaksime.

Meie muusikavõrdpildi juurde tagasi tulles: Kristus on see, kes on nüüd täielikult samastunud tolle vale noodiga – Tema peal on kogu süü ilmaruumi sümfoonilise harmoonia hävitamises. Mitte, et Tema ise oleks seda teinud – tõelised süüdlased oleme muidugi meie, vähem või rohkem osalised kõiges selles, mis paneb meid endid aeg-ajalt soovima sellelt lõputu ja lootusetu tsirkusena tiirlevalt keralt maha astuda.

Aga Ta pole mitte ainult viimane, vaid veelgi enam esimene. Kristus on tolle uue meloodia esimene noot, millele Looja ehitab uue harmoonia.

Mis on see, mis paneb lõpmatult täiusliku võtma omaks neid, kes on lõpmatult ebatäiuslikud? Mis on see, mis paneb süütu võtma enda peale süüdlaste süüd? Lõpmatu allutama end lõplikkusele, ja selle, kes on Elu ise, kaduvusele ja surmale? Ning kelle pärast… meie pärast… minu pärast…

Neile küsimustele on üksainus vastus, üksainus sõna sobib siia: armastus. Kristlus on armastuse usund, selle keskpunktis seisab Jumal, kes on armastus. Ennast ohverdav, kuni lõpuni andev armastus – selleks, et panna punkt inimkonna lõputule kakofooniale seda inimkonda ennast hävitamata; et alustada midagi hoopis uut, aga ometi meid endid iseendas kaasates.

Kristlik usk on uue alguse, kui vaja, siis pidevalt üha uue alguse usk: seni, kuni öeldakse veel «täna», on aega. Aega jätta seljataha kõik see, mis on vale ja rikutud, ning alustada sellest viimasest, mis sest, et viltu läinud noodist uut meloodiat. Jah, kui vaja, siis üha ja üha uuesti.

Tehtud halba ei saa me olematuks teha, minevikku muuta pole võimalik. Aga nii tulevik kui see hetk, mis on praegu, on veel meie käes – selleks, et ennast tõelisel Elul ellu äratades viimaks ometi tõeliselt elama hakata nii, et meie mängitavad noodid saaksid osaks kogu loodu sümfooniast Looja kiituseks.

Me ei saa ühekorraga muuta kogu maailma. Maakera tiirleb endiselt, poliitilised ideoloogiad teevad oma südant pööritama panevat tööd edasi ning võib juhtuda, et ühiskond meie ümber läheb veelgi uskumatumalt jaburamaks. Aga meie kutsumus – kui usume Temasse, kes on tulnud ja astunud sellele planeedile mitte seda peatama ega hävitama, vaid uuendama ja vääristama – on jagada armastust seal, kus külvatakse surma, või vajadusel isegi surra seal, kus sellest võib saada uue elu seeme.

Püha apostel Johannes on kirjutanud: «Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.»

Tema, Jumala igavene Poeg, on sündinud siia maailma väeti ja kaitsetu, armastust vajava inimlapsena ja andnud oma elu armastusest nende vastu, kes nõudsid oma sõgeduses Tema surma. Meie, patus sündinud inimeselapsed, oleme Temas kutsutud uude ellu Jumala poegade ja tütardena.