Ilmumisaja III pühapäev

Ilma usuta on võimatu olla meelepärane. (Hb 11:6)

Kui olin laps, siis tähistas sõna «usklik» minu jaoks inimest, kes on ajast maha jäänud, elab ja mõtleb mingite iganenud, kuhugi inimajaloo pimedusse kinni jäänud eelarvamuste kohaselt.

Mäletan oma imestust, kui kuulsin esimest korda Ameerika Häälest palvust või jutlust – küsisin endalt ja pärast ka emalt, kuidas on võimalik, et ameeriklased, kes on, nagu olin veendunud, nii arenenud ja edumeelsed, võivad endiselt uskuda Jumalasse.

Sirgudes puutusin üha rohkem kokku usuteemalise või vähemalt religioonile viitava kirjandusega ning viimaks ka usklike inimestega ning mõistsin, et minu senised arusaamad on olnud lapsikud ja väga piiratud – märksa piiratumad kui nende omad, keda olin seni pimestatuks ja piiratuks pidanud.

Enne seda, kui jõudsin ise esimeste usuliste otsusteni, püüdsin mõista, mis asi see usk õigupoolest on.

Minu teooria oli enam-vähem järgmine: igas inimeses peitub vähem või rohkem varjatud janu, igatsus millegi või kellegi suurema järele, teadvustamata, ebamäärane «jumalatunnetus», mis väljapääsu otsides paneb inimese arutlema elu ja surma, aja ja igaviku, loomuliku ja üleloomuliku ning nõndanimetatud viimsete asjade üle. Sellest janust, igatsusest, püüdlusest, arutlusest võrsub ajapikku usk, nii isikliku usulise veendumuse kui laiemalt religioonina, kusjuures kõik on pidevas arengus, muutumises, kasvamises, selginemises.

Nagu taolise arusaama puhul mõistetav, uurisin erinevaid religioone. Tõsi, algusest peale oli minu tähelepanu keskpunktis kristlus, ent pikka aega ei suutnud ma kuidagi leppida sellega, et peaksin võtma omaks «kellegi teise poolt» defineeritud õpetused ja dogmad. Sõnal «dogma» oli minu jaoks eriti negatiivne tähendus – ja ma polnud selles sugugi ainuke…

Suurem pööre toimus mu mõtteviisis professor Elmar Salumaa mõjul, kes rõhutas kristluse põhimõttelist erinevust «religioonist» kui inimlikust püüdlusest «kõrgema» poole.

Salumaa kirjutab: «Kõiki religioone iseloomustab põhimõtteliselt asjaolu, et neis on tegemist inimese omapoolse pürgimisega Jumala, jumaluse või mingi abstraktselt kujuteldava absoluutsuse poole. Seejuures pole oluline, millise usundiga parajasti tegemist on, kas see on primitiivne või kõrgematasemeline kultuurreligioon. Piibellik-kristlik sõnum aga kõneleb vastupidisest, nimelt Jumala tulemisest inimese juurde, mis oma kõrgpunkti saavutab Jeesuses Kristuses. See on aga nii kardinaalne erinevus, et sellelt seisukohalt tuleb kõik usundid ehk religioonid tunnistada kas uskmatuseks (Karl Barth) või ebausuks. Siin ei saa olla mingit kompromissi, kuigi taolisi katseid on tegelikult üritatud ja kindlasti üritatakse edaspidigi. Piibellike pärimuste põhjal on Jumal kord teinudki lõpu inimese pürgimisele tõusta Jumala valdkonda: ses suhtes meenutatagu tuttavat lugu torni ehitamisest.»

Kiriku traditsioonilise õpetuse järgi on usk lahutamatult seotud ilmutusega ega võrsu seetõttu mitte inimesest endast, vaid on inimese vastus jumalikule tegutsemisele ja Jumala poolt inimkonnale teada antule. Usku defineeritakse nõnda: usk on üleloomulik voorus, mille läbi me peame tõeks kõike, mida Jumal on meile ilmutanud, nii pühakirjasõna kui eeskätt oma lihaks saanud Sõna, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse kaudu.

See ei ole võimalik ilma Jumala armu abita, kuna usutõed ületavad meie loomuliku arusaamise. Peale selle tuleb rõhutada, et meie usk on eeskätt usk Jumalasse – või usaldus Jumala suhtes – koos sellega kaasneva aukartusega Tema autoriteedi ees, mis lubab meil võtta tõena omaks ka selle, mida me ei pruugi mõista ega inimloogikaga seletada. Me usume, kuna Jumal on nõnda öelnud, mitte kuna meie ise oleksime kuidagi selleni jõudnud.

Kuna esmaseks usuallikaks on Pühakiri, kerkib siinkohal kahtlemata küsimus, kes on see, kes ütleb, kuidas Pühakirja tuleb tõlgendada ja mõista. Kiri ise vastab sellele nõnda: «Seda mõistke esmalt, et ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada, sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest.» (1Pt 1:20), ning: «Kes teid (apostleid) kuulda võtab, see võtab kuulda mind (Kristust), kes teid kõrvale lükkab,  see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja (Jumala).» (Lk 10:16)

Niisiis on Kristusele ja apostlite õpetusele rajatud kirik oma õpetusameti (näiteks oikumeeniliste kirikukogude) kaudu see, kes meile Pühakirja alusel õpetab, mida meil tuleb uskuda. Ning õpetust, mille kohta kirik on teinud otsuse, et see on jumaliku ilmutuse põhjal vankumatult kindel, tuntaksegi dogmana – see alates valgustusajast nii suure põlguse osaks saanud mõiste…

Inimene, kes ei tunnista – ükskõik, millisel põhjusel – kiriku poolt Jumala ilmutusena sõnastatud usutõdesid, kaotab üleloomuliku usu, kuna ta on tõstnud iseenda, oma mõistuse, oma arusaamisvõime kõrgemale nii kirikust, Pühakirjast kui viimselt Jumalast. Jah, tal võib olla usk – aga nüüdsest peale on see vaid inimlik usk, mis valib ja võtab omaks midagi vastavalt sellele, kuidas talle meeldib või parem tundub.

Õndsuseks ei piisa inimlikust usust, vaja on üleloomulikku. Ei piisa sellest, mis me oma tarkuses Jumala ilmutusest välja valime – tarvis on tervikut, kuna tarvis on Jumalat ennast ning täit usaldust Jumala ja Tema ilmutuse suhtes. Püha Augustinus väljendab seda eksiõpetajatest kõneldes nõnda: «Paljus on nad minuga, väheses nad ei ole minuga, kuid selle vähese tõttu, milles nad ei käi minuga üht teed, ei aita neid ka see palju, milles nad on minuga.» Püha Augustinus poleks osanud midagi peale hakata tänapäeval nii levinud interkonfessionaalse ja -religioosse loosungiga «ühtsusest erinevustes».

Erinevalt sageli kostvast eksiarvamusest ei ole usk – vähemalt kristliku usu tähenduses – mitte tunne, vaid Jumala poolt ilmutatu teadlik ja tahtlik omaksvõtmine. Kahtlemata on usk seotud tunnetega, kahtlemata on inimese sees vajadus Jumala järele, aga seda igatsust, seda inimeses haigutavat ängistavat tühjust ei saa täita inimene ise oma tunnete või mõttekujutelmadega, vaid ainult Jumal oma ilmutuse, oma Sõna ja oma teoga Jeesuses Kristuses.

Kuna usk rajaneb Jumala ilmutusel ning Jumal ei saa ilmutada muud kui täiuslikku tõde, ei ole mingil kombel võimalik võtta omaks arusaama, nagu oleks igasugune usk (või kõik usundid) võrdsed või vähemalt võrreldavad teed Jumala juurde.

On ainult üks õige tee: Jeesus Kristus. On ainult üks õndsakstegev usk: usk Kolmainu Jumalasse, kes on ennast meile oma pühas Sõnas tunda andnud, kes on meid Jeesuses Kristuses lunastanud, kes on ainsana toonud meile igavese pääste ning kellesse uskumata ei ole võimalik olla Talle meelepärane.

• Prev
• Next