Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! (Rm 13:12)

Nägin hiljuti üht filmi, mis kõneles kahe klassivenna taaskohtumisest paarkümmend aastat pärast kooli lõppu. Üks neist oli olnud oma klassi nohik, teine aga kõige populaarsem poiss, ja mis peaasi - kõigi tüdrukute lemmik.

Nüüd nägid nad teineteist jälle ühes surijaile mõeldud hospiitsis. Omaaegne klassi liider oli suremas haige, endine nohik, kellest vahepeal oli saanud arhitekt, sattus hospiitsi seoses tööülesannetega.

Pärast esialgset võõristust kujunes meeste vahel välja omalaadne sõprus. Murdepunktiks, mis tegi neist täielikud hingesugulased, sai terve mehe küsimus surijale: "Mis tunne see on: teada, et pead õige varsti surema?"

Küsitu vastas võrdpildiga: "Mul on tunne, justkui ma oleksin ruletilaua ääres. Ratas juba pöörleb, kuul hüpleb sellel ning ainus, mida ei ole veel teada, on see, millisele numbrile ta viimaks pidama jääb."

Küsija noogutas ja jäi mõttesse. Surija aga jätkas mõne hetke pärast: "Minu ja sinu erinevus on ainult selles, et mina näen oma ruletiratast, sina enda oma aga mitte. Ent seegi juba pöörleb ..."

"Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal," ütleb püha Paulus. Võime julgelt öelda, et kogu aeg on midagi lõpule jõudmas - ning ilmselt ka midagi liginemas. See, et ühtelugu midagi lõpeb, on paratamatu. Aga mitte ainult paratamatu, vaid tihtipeale ka hea ning hädavajalik selleks, et saaks alata miskit uut.

Millegipärast kipub nn maailma lõpust kõnelemisel olema enamasti negatiivne alatoon - aga ei peaks, vähemalt siis, kui peame meeles Jeesuse sõnu: "Kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!" (Lk 21:28)

Muidugi võib isegi öö möödumine kellelegi mitte meeldida - mulle endalegi, kui uneaeg on väga napiks jäänud. Aga siiski ei ole minu sooviks mitte niivõrd lõputult palju magada, kuivõrd uueks päevaks välja puhata ja uueks alguseks võimalikult hästi valmis olla.

Püha Pauluse sõnu sellest, et "öö on lõpule jõudmas", võib tõlkida või vähemalt mõista ka teisiti, näiteks "öö on juba küllalt kaua kestnud", s.t et "aitab juba ööst", seda enam, et "päev on lähedal", "päev on siinsamas". Niisiis: miks me peaksime istuma öö pimeduses, kui võiksime nautida päeva valgust?! 

Järgnevates püha Pauluse sõnades ei ole kreeka keeles kasutatud imperatiivi ehk käskivat kõneviisi, vaid pigem väljendub neis võimalus, mis meile on antud: küllalt ööst, päev on siinsamas - et võiksime panna maha pimeduse teod (pimeduse teenistuse) ning võtta üll valguse relvad (või tööriistad)!

Tegemist ei ole mitte niivõrd käsuga, kuivõrd rõõmusõnumiga: jah, see on võimalik - meile on antud võimalus lõpetada maailmaga ja oma eluga, nagu need on olnud seni, tõsta oma pead ja vaadata üles, sest meie lunastus on lähedal, ning alustada uuesti täiesti teistsugusel viisil kui varem.

Meile on antud võimalus minna edasi nii, nagu on sünnis ja Jumala näo järgi loodud inimesele kohane, ilma ennast kõikvõimalikes liialdustes laostamata, mitte püüdes meis peituvat rahutust või janu millegi enama, millegi suurema järele mõttetustesse sukeldudes rahuldada või koguni pelgalt unustada. Selleks aga peame (ja nüüd tuleb mängu juba imperatiiv!) panema üll Issanda Jeesuse Kristuse (Rm 13:14), ilma kelleta me ei suuda midagi - kindlasti mitte leida teed Jumala, oma elu tõelise allika juurde.

Kristlus ei ole moraaliõpetus ega mingi käskude-keeldude süsteem, kuigi selline mulje võib vahel jääda, isegi apostel Pauluse kirjade põhjal. Kristlik usk ja elu kristlasena rajaneb hoopis rõõmusõnumil sellest, et on võimalik ka teisiti ning et see võimalus on avatud juba praegu.

Uks ühte hoopis teise maailma on juba paokil - kui ma sellele mõtlen, meenuvad mulle suvised ärkamised lapsepõlves: tuba oli suletud luukide tõttu hämar, ent köögiuks, mille taga oli kuulda vanaema ja vanaisa askeldamas ning omavahel summutatud häälel juttu puhumas, oli poikvel, nii et toa hämarusse paistis kirgas säravhommikune päikesekiir. Just sellise pildiga võiksime illustreerida püha Pauluse sõnu sellest, et öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal.

Inimene, Jumalal on sinu jaoks varuks midagi palju enamat, palju suuremat, palju imelisemat kui suudad kujutledagi! See on justnimelt midagi selletaolist nagu uus, lõputuna tunduv suvepäev täis kõikvõimalikke põnevaid mänge ja muid tegevusi, ootamas vastärganud last, kelle jaoks on igas päevas terve igavik ning kogu maailm kõigi oma rikkustega. Ainult et - see, mida Jumal meile pakub, on midagi veelgi imelisemat.

Inimlikust seisukohast vaadates ning iseenda hooleks jäetuna ei pääse me kuhugi tollest juba pöörleva ruletiratta pildist - ning aeg-ajalt on väga kasulik seda endale meelde tuletada. 

Jumal ei peata meie ruletiratast, Ta vaid muudab mängureegleid, nii et ükskõik, millisele numbrile kuulike viimaks pidama jääb, saame igal juhul peavõidu. Kui usaldame end Tema kätte - see aga ei tähenda mitte passiivset ootama jäämist, lõputut ööd, vaid seda, et rõivastume Jeesuse Kristusega, haarame kätte valguse tööriistad ning käime koos Issandaga, mitte enam oma, vaid Tema teid.

Jumalariigi teid. Nüüd ja igavesti.