Vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee nende järgi. (Hs 33:32)

Uraali ülikooli psühholoogiateadlane ja dotsent Nadežda Hramova, kelle loenguid mul oli võimalik paar päeva kuulata, kõneles muuhulgas sellest, kui ohtlik on laste kasvatamine õigete tõdede järgi, ent vale eeskujuga. Lihtsa ja pisut koomilise näite varal: “Jumal on armastus - kirjuta üles, puupea!”

Head vilja võib kanda vaid taoline kasvatus, milles on ühendatud tõde ning selle praktiseerimine armastuses. Võiksime öelda poeetiliselt: see, kui kogu inimese elu muutub armastuslauluks Jumalale ja kaasinimestele. Taoliseks armastuslauluks, mis ei vaibu tegevusetusse ega enesekesksusesse, vaid mis puudutab ja muudab.

Ühe näitena taolisest elust - elust kui armastuslaulust - jutustas Nadežda Hramova loo Lõuna-Venemaalt, Samaara oblasti Utjovka külast pärit ikoonimaalijast Grigori Žuravljovist, kes elas aastail 1858-1916. Ta sündis jalgade ja käteta. Tema emale olla soovitatud, et jätku ta paar päeva toitmata, siis saab temast lahti, aga ema ei suutnud, vaid toitis ja hoidis oma last, suurel määral tänu omaenda isale, kes lapselast väga armastas ning tema eest kuni oma surmani kogu südamest hoolitses.

Grigori õppis nii kirjutama kui joonistama pliiatsit hammaste vahel hoides. Just nõnda maalis ta hiljem ka oma ikoone, sealhulgas kõik oma kodukülas 1890. aastatel ehitatud Püha Kolmainu kiriku omad.

Vene näitleja ja laulja Svetlana Kopõlova on kirjutanud Grigori Žuravljovist laulu, mis on täidetud imetlusest inimese vastu, kellel ei olnud ei käsi ega jalgu, kes ei suutnud ise ei süüa ega juua, ent oli ülevoolavalt täidetud armastusest Jumala vastu, kes oli ta just niisuguseks loonud, ning kes pühendas kogu oma jõu, kogu oma loomingu, kogu oma hinge ja elu oma Looja kiituseks.

Niisiis, elu kui armastuslaul ... Jumal ütleb prohvet Hesekielile, et ta on oma rahvale “nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja kaunisti kanneldatud” - ent mida ei võeta kuulda. Iseenesest ei pea me selles salmis kasutatud heebreakeelset väljendit tõlkima ilmtingimata “armastuslauluna”, see võib olla ka lihtsalt üks magus meloodia, taoline, mida kuulatakse küll hea meelega, ent siiski pigem taustaks kui selle sõnumisse süvenedes.

Meie aja inimestele peaks see olema midagi eriti tuttavat, sest me oleme taustal mängiva muusikaga niivõrd harjunud, et kui see peaks ühtäkki vaikima - näiteks kuskil poes või söögikohas -, võime end ühtäkki lausa kohmetuna tunda.

Mäletan, kui osalesin kord viipäevastel vaimulikel harjutustel, mille jooksul kõneles ainult ettekandeid pidanud preester, kõik teised vaikisid. Viimase päeva õhtul koju sõites panin harjumuspäraselt tööle autoraadio, ent lülitasin paari paari sekundi pärast ehmunult välja: kas ma olingi tõepoolest kogu aeg taolises lärmis autot juhtinud? - kuigi tegemist ei olnud mingi eriti hullu heliteosega, vaid minu mäletamist mööda Arne Oidi imekauni meloodiaga “Mis värvi on armastus”.

Hiljem olen õppinud taas muusikat kuulama ja armastama, aga kuidagi hoopis teistmoodi: püüan alati lahti mõtestada, millist mõtet üks või teine muusikapala kannab - vahel on see lausa häiriv, sest teinekord, kui kuulen juhuslikult raadiost mõnd minu jaoks uut laulu, mille sõnum mind puudutab, ei saa ma enne rahu, kui olen selle teksti üles leidnud ja läbi lugenud.

Ometi võib karta, et enamus kauneid lembelaule jäävadki sinnapaika: neid kuuldakse hea meelega, ent tegelikult ei kuulata - rääkimata sellest, et lasta neil end kõnetada, muuta ja suunata (mis paljude laulude puhul võib olla isegi hea, kuna see, kuidas ja millises suunad nad võiksid inimest muuta ja juhtida, ei pruugi olla kuigi hea ega soovitav).

Paraku jääb tähelepanuta ka palju taolisi armastuslaule, mis vääriksid kuulamist. Mille kuulamine oleks inimesele koguni hädavajalik - nagu selle armastuslaulu kuulamine, millega Jumal saatis oma rahva juurde prohvet Hesekieli: “Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest miks peaksite surema, Iisraeli sugu!” (Hs 33:11)

Sellegipoolest ei saa prohvet jätta seda laulu laulmata. Ei saa jätta seda laulmata teisedki pühendunud inimesed. Ei suutnud jätta ka Utjovka ikoonimaalija Grigori, kelle pühakukskuulutamise tema kodukandi rahvas on algatanud.

Grigori Žuravljov sai ka oma eluajal päris suure tunnustuse osaliseks, ent kindlasti ei võinud ta midagi taolist aimata siis, kui ta 9-aastase poisikesena ilmselt tohutute jõupingutuste hinnaga ning hiiglasliku tahtejõu ja pühendumusega hammaste abil kirjutama ja joonistama õppis. Ainus, mis teda tookord innustas, oli armastus Jumala vastu. Kindlasti ka selle teadmine, et Jumal armastab teda - ja seda suurel määral seeläbi, et ta koges Jumala armastust oma lähedaste armastuse kaudu ning näol. Mõelgem siinkohal: kui tema ema oleks toiminud nii, nagu talle pärast lapse sündi soovitati, s.t lasknud tal surra, siis oleks jäänud elamata üks väliselt ehk mõistetamatu, aga seesmiselt ülirikkalik ning täisväärtuslik elu. Siis oleks jäänud laulmata armastuslaul, mis tõenäoliselt on puudutanud väga paljusid ning muutnud loendamatute inimeste elu. Ja teeb seda ilmselt edaspidigi, kuigi Grigori Žuravljovi surmast möödub varsti juba sada aastat.

Kõigi aegade suurimaks armastuslauluks on aga Jumala eneseandmine Tema ainusündinud Pojas. Kirjas heebrealastele öeldakse: “Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ... Võtke siis eeskujuks Teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu ...” (Hb 12:2-3)

Ennast oma Pojas andes teadis Jumal, kui suur on tõenäosus, et inimesed taandavad ka Tema ohvri pelgaks magusaks lembelauluks, mis heal juhul sobib kõlama nende elu (“päris elu”) taustal näiteks kaunite kombetalituste näol, tihtipeale aga pannakse lihtsalt naeruks (nii, nagu juhtub mõne poplauluga, mida kõik teavad ja kuulavad, aga mille puhul mitte keegi ei julge tunnistada, et see talle ka tegelikult meeldib).

Sellegipärast ei jätnud Jumal ennast andmata, oma armastuslaulu laulmata. Ning meidki, kogu meie elu, tahab Ta ülendada samasuguseks armastuslauluks - millekski taoliseks, mille puhul võiks nagu Grigori Žuravljovi ikoone imetledes sügava hämmastusega küsida, kas midagi nii imelist on tõepoolest võimalik ... Kui ka mitte kohe, siis vähemalt sada või tuhat aastat hiljem. Ja kui mitte inimesed, siis “vähemalt” Jumal.