Briti nelipühipastor Joel Edwards kommenteeris inimkonna jõudmist seitsme miljardi piirini mõne päeva eest nõnda: "Ma usun, et Jumala majapidamises tulevad head asjad ikka ootamatutest kohtadest. Ja uued saabunud, kellest paljud arvavad, et nad tulevad, et tekitada veelgi rohkem probleeme, võivad osutuda hoopis nendesamade küsimuste lahendusteks, mille nad tulles eest leiavad."

Sama sündmuse üle mõtiskledes ütles hindu õpetaja Akhandadhi Das: "Niisiis, kes on seitsme miljardes inimene maailmas? … Kõige vastutustundelisem lähenemine sellele küsimusele oleks endale aru anda: see olen mina."

Ühelt poolt peaks need mõtted meenutama kõigile, kes armastavad rääkida sündivuse reguleerimisest, et taoliste asjade üle arutlemise teeb neile võimalikuks see, et nad on olemas - et keegi ei otsustanud sündivust reguleerida just nende arvel.

Teisalt aitavad Edwards ja Das meil tajuda nii iga inimese väärtuslikkust ja võõrandamatut eluõigust kui ka meie igaühe reaalset vastutust selle maailma ja kogu inimkonna eest, olgu suures või teinekord imepisikeseski.

Mis on minu kutsumus? Milline on minu ülesanne ja vastutus - mis on see, milles mina pean olema kindlameelne ja julge (vrd 5Ms 31:6)? Üks artikkel, mida juhtusin lugema, vastab neile küsimustele preestrikutsumusest lähtudes. Artikli pealkiri on "7 põhjust olla preester".

Esiteks: maailm vajab kangelasi. Jumal on näidanud oma armastust inimeste vastu ka sellega, et on lausa uskumatul kombel riskeerides andnud kogu lunastustöö tuleviku meie kätesse. Ta on seadnud asjad nõnda, et Ta jagab oma armu pea eranditult inimeste (preestrite) kaudu.

Teiseks: Kristus tahab jõuda kõigi inimesteni. Enne taevasseminekut ütles Jeesus: "Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni." (Mt 28:20) Ta ei ole meiega mitte ainult "vaimus" või meie "mõtetes ja palvetes", vaid on meie juures reaalselt, oma ihu, vere, hinge ja jumalikkusega - ja seda kogu täiuses armulauasakramendi kaudu, igal ajal ja igalpool.

Kolmandaks: inimesed vajavad pattude andeksandmist. Kuigi juba pikemat aega on räägitud erapihi vaata et täielikust kadumisest, on see endiselt hindamatu aare, mida Jumal preestrite kaudu inimestele jagab. Kristus ütleb: "Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?" (Mk 8:36) Piht ning sellega kaasnev lahtimõistmine patust puhastab ja taastab inimese hinge - võime öelda, et võidab selle nii talle endale kui Jumalale tagasi: "Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud." (Jh 20:23)

Neljandaks: inimkond vajab neid, kes oleksid elavaks tunnistuseks Kristusest, Tema kehastuseks siin maailmas. Nagu Kristus ei olnud üksnes õpetaja ega "päästeinstrument", vaid tõeline inimene, nii vajavad inimesed tänapäevalgi enda kõrvale tõelisi inimesi - neid, kes elavad tõeks Kristuse tõelist inimlikkust.

Viiendaks: vaja on neidki, kes oleksid nagu Neitsi Maarja, kes talletaksid, mõtestaksid ja järgiksid tema kombel Jumala Sõna, kes on Petlemmas inimlapsena sündinud, ning jagaksid Teda nendega, kes on nende ümber. Maarja on täiuslik eeskuju nii igale kristlasele kui eriti igale preestrile: ta tõi Kristuse ilmale ning juhatab kogu oma elu ja olemusega inimesi Kristuse poole (vrd Jh 2:5).

Kuuendaks: on vaja kedagi, kes jutlustaks ja õpetaks. Preestrite ülesanne on õpetada kõige olulisemat kõigi aegade ja kõigi inimeste jaoks: Kristust, Jumalat ennast, kes on saanud inimeseks, et näidata meile oma armastust ning seda, mida tähendab elada tõelise inimesena. Evangeelium on kalleim aare, see on vastus kõigile meie vajadustele, probleemidele ja igatsustele.

Seitsmendaks: preestrikutsumus rikastab võrratult inimsuhteid. Tihtipeale võib kuulda arvamust, et preestrid on väga üksikud ja õnnetud, eriti, kui tegemist on tsölibaadis elavate vaimulikega. Preestrite hulgas läbi viidus küsitlused näitavad vastupidist: tegemist on kõige suuremat õnne ja rahuldust pakkuva elukutsega, millega on rahul 98% küsitletuist. Millise elukutse puhul võiks kõnelda samasugusest rahuloluprotsendist. 

Kõik see ei puuduta mitte ainult preestreid. Iga kristlane peaks oma elu ja seda, kuidas ta mõistab kutsumust järgida Kristust, vaatlema samadest kriteeriumidest lähtuvalt - just seal, kus ta on Kristuse jüngriks kutsutud, ükskõik, millises ametis ja elukorralduses. 

Mis on iga preestri tõeline kutsumus? Filmis "To Be a Priest" (Olla preester) vastatakse nõnda: "See on preester, kes viib hinge koju Jumala juurde." Muidugi on see Kristuse veri ja Jumala arm, mille läbi oleme päästetud ja meile on avatud tee koju, ent see ei tähenda, et võiksime - olgu me preestrid või mitte - oma käe ära tõmmata, kui oleks vaja võtta keegi käekõrvale ning Jumala juurde juhtida.

Kui meid on nüüd maailmas juba seitse miljardit, siis seda suurem on meie vastutus ja seda imelisem meie kutsumus. Aga et mitte unustada: ka igaüks meist on see seitsme miljardes, kes vajab omakorda kedagi, kes ta käekõrvale võtaks ja koju viiks.