Mõtisklused

"Noh, kirjutame siis lihtsalt: "Milord, kas mäletate väikest aeda, kus päästeti teie elu?"

"Kallis d’Artagnan, teist ei saa iialgi head kirjameest. "Kus päästeti teie elu!" Ei, see pole väärikas. Peenele mehele ei meenutata taolisi teeneid. Etteheidetud heategu on võrdne solvamisega." (A. Dumas, Kolm musketäri)

Kui Taavet, tükk aega enne seda, kui temast sai Iisraeli valitseja, oli langenud kuningas Sauli juures ebasoosingusse, siis avanes tal paar korda võimalus Saul tappa. Taavet ei teinud seda, vaid säästis Sauli (vt 1Sm 24 ja 26), ning üritas pärast seda kas veenda Sauli oma süütuses ning tema jälitamise mõttetuses või siis lihtsalt näidata, et ta on õiglasem kui Saul - nii Saul talle ka ise tunnistas (1Sm 24:18).

"Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle." (Jk 3:5)

Venemaa president Dmitri Medvedjev teatas, et "vene rahuvalvajad tegelevad Gruusia sundimisega rahuks". Ega ta seda öeldes kaamerasse ei vaadanud - küllap sai isegi aru, millega päriselt tegemist on. Et see "rahule sundimine" on lihtsalt ülepingutatud katse pehmelt selgitada, miks vene lennukid pommitavad Gruusia elanikke ja tsiviilobjekte ning omaenda territoriaalse terviklikkuse suhtes ülitundlik Venemaa viib vägesid juurde Gruusia riigi territooriumile.

"Siis ta võttis oma kepi kätte ja valis enesele ojast viis siledat kivi ning pani need karjasepauna." (1Sm 17:40)

Viis kivi ... Mis võiksid need viis kivi olla jumalateenistuse kontekstis? Viis lingukivi, millega astume vastu kurjale enda sees ja enda ümber ning püüame teostada seda head, milleks Jumal on meid loonud.

Esimene kivi on kindlasti patutunnistus, kahetsus, Jumala poole pöördumine, andestuse vastuvõtmine ning kogu oma elu rajamine Tema armule - nii, et see võiks olla Talle tõeliseks auks ja kiituseks inglite laulu kohaselt, mida missal kordame: "Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!" (Lk 2:14)

"Sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind." (Rm 11:18)

Nii kirjutab apostel Paulus, rääkides juutidest, Iisraelist kui väärisõlipuust, millesse on poogitud metsõlipuu oksad ehk kristlasteks saanud endised paganad. See pilt kõneleb Iisraelist kui tõelisest Jumala rahvast - ja sellest, et meil, kristlastel, ei ole mingit eelist Iisraeli ees, vaid meid on Kristuses selle rahva hulka lisatud, Temas on Jumala rahvas laiendatud kogu inimkonnale.

Liiga sageli tabab meid sõnum mõne noore inimese lahkumisest. Näiteks 19-aastase poisi kohta, kes hukkus liiklusõnnetuses. Või 27-aastase noormehe kohta, kes sai surma tööõnnetusel.

Surm on kohutav. Eriti lapse või noore inimese surm. Vana inimese puhul me oskame sellega vähemalt arvestada, ja nii on see kergem - nõnda me vähemalt ütleme.

Aga tegelikult ei ole vana inimese surm sugugi vähem kohutav - sest ka see tähendab inimese lõppu, kõige kaotamist, täielikku hävingut ja kadu.

Issand ütleb: "Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad." (Mt 7:13-14)

Tee, millele Jeesus meid kutsub, on tõepoolest ahtake ja raske käia - selle mõistmiseks piisab, kui võtame ja vaatame kogu Mäejutlust, millest ülaltoodud sõnad pärinevad. Jeesuse jüngri tee ei ole kerge - ja tema õigus peab olema märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma (Mt 5:20).

Kes suudaks taolist koormat kanda? Kes sellisel teel vastu pidada?