Ta palugu usus, ilma kahtlemata, sest kahtleja sarnaneb tuule tõstetud ja sinna-tänna paisatud merelainega. Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt. (Jk 1:6-7)

Juuru koguduse õpetaja Jüri Bärg olla kord vastanud küsimusele palve ja eriti eestpalve tähenduse kohta "tähendamissõnaga suitsuvorstist". Nimelt andnud ta küsijale lati suitsuvorsti ja öelnud: "Vaata, kui sa nüüd koju lähed ja seda vorsti sööd, siis igakord, kui sa seda teed, sa mõtled mu peale. Sellest algabki palve."

Palve algab mõtlemisest – aga mitte lihtsalt mõtlemisest, vaid kellegi peale mõtlemisest. Tõenäoliselt on olemas väga vähe inimesi, kes ei oleks kunagi kellelegi teisele öelnud – enne mõnda olulist sündmust või rasket katsumust: "Mõtle mu peale!" Sama vähe on arvatavasti neid, kes ei oleks ise kunagi kellegi peale samamoodi mõtelnud: "Ole hoitud, ära muretse, ma mõtlen su peale, ma hoian sulle pöialt!" Ja küllap on peaaegu olematu nende arv, kes ei teeks sedasama iseenda puhul: "Et mul ometi läheks hästi!"

Mõtle mu peale ... pea mind meeles ... ära unusta mind! On hea, kui meil on inimesed, kelle poole võime sellise palvega pöörduda. On veelgi parem, kui võime olla alati kindlad: meil on keegi, kes kogu aeg meie peale mõtleb, kes meist tõeliset hoolib, kes meid armastab, isegi kui me ei saa seda temalt parajasti paluda.

Aga ometi on nii sageli inimeste peamine palve siiski too umbisikuline: "Et mul ometi läheks hästi!" Jah, palve võib alata suitsuvorstist või millest muust, vähem või rohkem väärtuslikust. Palve võib alata ka eluraskustest, olgu tõelistest või ettekujutatuist. Kindlasti on palve paljude inimeste südames, mõttes ja huulil praegu, kui nii paljud kaotavad töökoha ja koos sellega vast midagi veelgi olulisemat. Ja siiski jääb see palve justnagu poolikuks, sest tal ei ole adressaati. Ta on nagu merehädalise appihüüe, pudelisse pistetud ja merre heidetud: ehk keegi leiab ja loeb. Ning kui leiab ja loeb, ehk võtab siis ka tõsiselt. Ja kui võtab tõsiselt, ehk tal on siis ka võimalus aidata. Ning kui ta tuleb aitama ja otsima, et ta siis ka leiab – ja ehk on hädalisel siis veel hingki sees. Aga kui mitte? Kui mõni "ehk" jääb täitumata ...

Kui inimesel ei ole kedagi, kelle poole pöörduda – ei siis, kui hingel on raske, ega ka siis, kui mõni suur rõõm vajab välja hõiskamist, siis võib olla väga valus. Nii ühel kui teisel juhul, sest ka jagamisvõimaluseta jäänud rõõm võib teha haiget ja muutuda kibeduseks.

Adressaat on meie palvel muidugi olemas, isegi kui meie Teda ei tunne. See on Isa, kes teab, mida meile vaja läheb, juba enne, kui me Teda palume (Mt 6:8). Isa, kes laseb oma päikest paista ja vihma sadada kõigi inimlaste peale (Mt 5:45).

Niisiis mitte: "Et mul ometi läheks hästi!", vaid: "Hea Isa, mõtle mu peale! Pea mind meeles! Ära unusta mind! Aita!"

Kui palume Jumalalt, et Ta meid ei unustaks, vaid mõtleks meie peale ja tuletaks meid meelde, siis riskime muidugi sellega, et Tal on meeles kõik, mitte ainult see, mida meie meenutada tahaksime. Taavet palub: "Tuleta meelde, Issand, oma halastust ja heldust, sest need on maailma ajastu algusest! Ära tuleta meelde mu nooruse patte ega mu üleastumisi; mõtle minule (originaalis on "tuleta meelde" ja "mõtle minule" sama sõna: zakar) oma heldust mööda, oma headuse pärast, oh Issand!" (Ps 25:6-7)

Jumal ei unusta midagi, aga Ta kuuleb meie palvet ja tõepoolest ei tuleta meelde meie patte. Ta "halastab meie peale, tallab maha meie süüteod ja heidab kõik meie patud mere sügavustesse" (Mi 7:19).

Aga miks Ta peaks seda tegema? Oma armastuse pärast. Sest Ta on meid nõnda armastanud, et on andnud oma ainusündinud Poja. Sest meie peale vaadates näeb Ta Teda, kelle veri puhastab meid kogu patust (1Jh 1:7).

Meile on palju andeks antud, sest Tema on meid palju armastanud (vrd Lk 7:47). Ta kuuleb meie palvet.

• Prev
• Next