Issandamuutmise püha

Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. (2Pt 1:16)

Ikka jälle võib kuulda väljendit «piiblimüüt» – enamasti tähistatakse sellega Vana Testamendi alguses seisvat loomislugu, jutustusi veeuputusest või Paabeli tornist või koguni evangeeliumides seisvaid kirjeldusi Jeesuse sündimisest, elust, kannatusest ja surmast.

Mäletan, et kui nõukogude aja lõpul Tartu ülikooli ajalugu õppima asusin, siis tundus tõelise julgustükina, kui mõni õppejõud loengus kinnitas, et Piibel on tegelikult täiesti arvestatav ajalooallikas ning Jeesus Kristus olevatki tõeliselt eksisteerinud ajalooline isik.

Piisab vaid Piibli loomisloo pealiskaudsestki kõrvutamisest näiteks babüloonia loomismüütidega, et näha, kui kaugel need kaks teineteisest seisavad – ja seda mitte ainult oma sõnasõnalise sisu, vaid eeskätt olemusliku mõtteviisi poolest: üks jutustab peaaegu loendamatutest jumalustest ja kangelastest, kelle omavahelise konkurentsi ja võitluse viljana tekib maailm ja sünnib inimsugu, teine aga kõneleb kainelt sellest, et Jumal ei ole osa loodust, nagu ka erinevad loodusjõud ja -nähtused ei kujuta endast jumalusi, vaid Jumal on Looja, kes on pelgalt oma sõnaga loonud eimillestki kõik.

Piibel mitte ei koosne müütidest ega vahenda neid, vaid vastupidi: aitab inimesel vabaneda mütoloogilisesest maailmapildist ning vaadelda ja näha ennast ümbritsevat loodust kaine, ratsionaalse, isegi teadusliku pilguga.

Mõelgem vaid näiteks: ühel pool kujutelm taevakehadest kui meie üle valitsevatest jumalustest või vähemalt meid suunavatest vähem või rohkem üleloomulikest jõududest – mis see tänapäevane horoskoobiuskki muud ole –, teisalt aga lihtne ja selge sõnum: päike, kuu ja tähedki, nagu taevas ja maa, taimed, loomad ja kõik loodusnähtused, on Jumala looming, mille osa oleme meiegi ning millega me peame koos elama, selle eest hoolitsedes ja seda jõudu mööda harides.

Samasugused erinevused tulevad esile ka kõigi teiste lugude puhul, mis on ühel või teisel viisil ühised Piiblile ja mingite teiste rahvaste või religioonide pärimusele: ühel pool seisab väga ratsionaalne tõdemus inimkonna rikutusest, tema vastuhakust Jumalale ja sellest tulenevas märgistatuses patu ja surmaga, teisel pool aga seikluslikud lood erinevatest üliinimestest ja kangelastest ning väiklastest, omavahel võistlevatest ja vaenujalal seisvatest, sagedasti täiesti amoraalsetestki jumalustest.

Neile, kes usuvad, et kristlik kirik on koht, kus üksteisele muinasjutte jutustatakse, vastan ma tavaliselt tõdemusega, et pigem kipub olema vastupidi: samal ajal, kui kirikus öeldakse inimesele otse välja, et põrmust oled sa võetud ja põrmuks pead sa jälle saama, kuna patu palk on surm, üritavad inimesed väljaspool kirikut elada veendumuses, nagu oleks surmgi vaid müüt ning meie kõik tegelikult üdini head inimesed, kelle puhul võib patust rääkida vaid kloostri-taga-mere-ääres Siimu kombel kahemõtteliselt naerda mugistades.

See ei tähenda, et Piibel ei kasuta rohkesti pildikeelt. Ka Jeesus on suure osa oma õpetusest esitanud mõistulugudena, ning eriti esimestel kristlikel sajanditel oli väga levinud Vana Testamendi ajaloolistegi tunnistuste tõlgendamine kas allegooriliselt või lähtudes arusaamast, et kõik Kiri tunnistab Kristusest, nagu Ta on ka ise kinnitanud: «Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad minust. Kui te usuksite Moosest, siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.» (Jh 5:39.46)

Ometi on äärmiselt oluline meeles pidada, et nendegi jutustuste või lugude puhul ei ole tegemist müütidega, vaid pigem tarkuskirjandusega, ning veelgi tähtsam on osata võtta tõena seda, mis ongi tõde, olgu õpetuslikult või ajalooliselt.

Ühest taolisest ajaloolise tõe hetkest kõneleb püha Peetrus, meenutades sündmust, mida tavapäraselt nimetatakse Issanda muutmiseks, vahel ka kirgastamiseks. «Muutmine» on täpsem, kuna just seda sõna – kreeka keeles metamorfoo – kasutatakse ka Uue Testamendi originaaltekstis. Sõnasõnalt tähendab see ühelt [väliselt] kujult teise üleminekut – kolme jüngri silme ees toimus midagi, mida meil ilmselt on peaaegu võimatu endale päriselt ette kujutada.

Just seepärast pidaski Peetrus vajalikuks hiljem rõhutada, et ta ei jutusta mingeid «targutavaid müüte», vaid tunnistab seda, mida on oma silmaga näinud – ja nimelt «meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist» ning Tema ja Isa «ilmvõrratut au ja kirkust».

Peetrus oli koos Jeesuse ja Sebedeuse poegadega pühal mäel, nagu ta kirjutab, nägi seal Issanda kõikeületavat auhiilgust ja kuulis taevast kostvat Isa häält, mis tunnistas Jeesuse Jumala Pojaks, kellest Isal on hea meel. See ei ole müüt, mis kõneleks, kuidas inimesest Jeesusest sai üliinimene Jeesus või kuidas Ta jumalikustati.

Vastupidi, see oli Jumala poolt neile kolmele apostlile kingitud imeline võimalus näha midagi, mis oli kogu aeg olnud nende kõrval, nende nägemis- ja katsumisulatuses, kuid jäänud neile siiski hoomamatuks: Jeesus Kristus on tõeline inimene ja samal ajal ka tõeline Jumal.

Issanda «muutmine» oli tegelikult viis, mida Jumal kasutas selleks, et näidata jüngritele midagi, mille nägemiseks inimene ei ole iseenesest võimeline – ja mille mittenägemist me tihtipeale üritamegi kompenseerida «targutavaid müüte» välja mõeldes ja edasi jutustades.

Jeesus kinkis selle hetke oma jüngritele selleks, et nii neil kui meil, kelle usk ja elu rajaneb nende tunnistusel, oleks «midagi kindlamat prohvetisõnast» – et meil oleks selle isikliku kogemuse ja tunnistuse näol otsekui «lamp, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb meie südameis» (2Pt 1:19).

Küllap Jumalal on meile veel palju varuks. Loodetavasti leiame meiegi end kord ühelt pühalt mäelt, kus meie silme ees sünnib samasugune muutumine: kus see, mis on olnud kogu aeg tõena siinsamas, meie kõrval, aga mida ei meie ihu-, mõistuse- ega südamegi silmad pole suutnud siiani seletada, saab meile ühtäkki nähtavaks, arusaadavaks ja omaseks.

Suurim «muutumine», suurim ilmutus – ja mitte müüt, vaid tõde –, mida iga kristlane vajab ja igatseb, on seesama, mida nägid kolme apostli silmad: Jeesus Kristus, meie Issand ja Õnnistegija, oma väes ja tulemises, oma suuruses ja ilmvõrratus kirkuses.

• Prev
• Next