Kannatuspühapäev

Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu, kui Ta muutis kehtetuks käskude Seaduse, et luua eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks, tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. (Ef 2:14-16)

On mitmeid lugusid sellest, kuidas armastatud või sõbrad on maetud ühisesse hauda, et neid ei lahutaks teineteisest isegi surm. Pühakutest on selline lugu teada näiteks püha Benedictuse ja tema õe Scholastica kohta.

Püha Gregorius Suur lõpetab jutustuse nende viimasest kohtumisest nõnda: «Kolm päeva hiljem oli Benedictus oma kongis. Üles taevasse vaadates nägi ta oma õe hinge tuvi kujul ihust lahkumas ning üles taevastesse salapaikadesse lendamas. Rõõmustades tema suurest aust tänas ta kõigeväelist Jumalat kiituslaulude ja ülistussõnadega. Seejärel saatis ta oma vennad tema ihu kloostrisse tooma ning pani selle hauda, mille oli valmistanud iseendale. Nagu nende hinged olid olnud alati üks Jumalas, pidid nende ihud jagama nüüd ühist hauda.»

Küllap on juhtunud sedagi, et ühist hauda jagavad vaenlased, näiteks vastaspoolte langenud, kes pärast lahingut koos maetakse – kuigi taolist üllast rüütellikkust kohtab tõenäoliselt pigem romaanides ja filmis kui tihtipeale üsna alatus tegelikkuses.

Just niisugusest üheks saamisest, ja mitte alles hauas, vaid juba surma hetkel, kõneleb meie kristlik usk – või ristiusk, nagu on siinkohal ülimalt sobilik ütelda.

Isegi tänapäeval tekitavad rahvuslikud, usulised ja kombelised erinevused inimeste vahel palju võõristust ning eksivad need, kes arvavad, et suudavad kedagi kerge vaevaga tema aastasadade pikkust esivanematelt päritud vastumeelsust trotsides «hapukapsast ja sealiha» sööma panna. Ometi ei oska me varasemate aegadega võrreldes ülimalt paljukultuurilises ühiskonnas üles kasvanuna ja elades ilmselt kujutledagi, kui suur võis olla võõristus Uue Testamendi aegsete juutide ja nn paganate vahel.

Kuna söömisest oli juba juttu, siis väga lihtsalt ja lühidalt öeldes: juudid ei pidanud mõeldavaks süüa koos paganatega. Isegi paljud kristlastest juudid, nagu tunnistab järgmine lõik püha Pauluse Kirjast galaatlastele: «Kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista. Sest enne kui mõned olid Jaakobuse juurest tulnud, sõi ta koos paganatega, aga kui need tulid, siis ta tõmbus eemale ja eraldus, kartes ümberlõigatuid. Koos temaga hakkasid silmakirjatsema teisedki juudid, nii et nende silmakirjatsemine tõmbas kaasa ka Barnabase.» (Gl 2:11-13)

Kristus ei kuuluta selle kontrastina mitte leiget sallivust, enam-vähem sõbralikku kooseksisteerimist ega vastastikust kultuurilist rikastamist. Sõnum Kristusest on märksa radikaalsem ja totaalsem. See ei seisne mitte kõigi erinevuste kõrval millegi ühise leidmises, see ei ole võrreldav põrandas olevate pragude vaibaga katmise või tuhmunud pildi kulda raamimisega.

Sõnum Kristusest ütleb meile, et lahenduseks, väljapääsuks meie isiklikust ja kogu inimkonna lootusetust, vaenu, kurja, patu, pimeduse poolt rüvetatud olukorrast pole miski muu kui vaid surm. See asi tuleb lihtsalt ära lõpetada, «Es ist aus, Schluss, finito!», nagu puhtas eesti keeles üteldakse…

Eriti selgelt esindab seda loogikat püha Paulus. Näiteks Kirjas roomlastele: «Vennad, kas te siis ei tea – ma räägin ju seadusetundjaile –, et seadus valitseb inimese üle, niikaua kui inimene elab. Nii on abielunaine seadusega seotud mehe külge, kuni mees elab; aga kui mees sureb, on ta saanud vabaks mehe seaduse alt. Sellepärast, kui naine mehe eluajal on teise mehega, nimetatakse teda abielurikkujaks; aga kui mees sureb, on naine vaba seaduse alt, nii et ta ei ole teisele mehele minnes abielurikkuja. Niisiis, mu vennad, ka teie olete surmatud Seadusele Kristuse ihu kaudu, et te saaksite teisele, kes on üles äratatud surnuist, et me kannaksime vilja Jumalale.» (Rm 7:1-4) Ja Kirjas heebrealastele: «Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast, sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus.» (Hb 9:16-17)

See, mida siin öeldakse seadusetundjate – või Seaduse all olijate – kohta, kehtib püha Pauluse sõnul ka nende puhul, kes on olnud väljaspool Seadust, ümberlõikamatud, «eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule», ilma Jumalata (vrd Ef 2:11-12).

Tegelikult pole mingit vahet, kuna «kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3:23), «kõik on kaldunud kõrvale, üheskoos kõlbmatuks muutunud, ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki» (Rm 3:12), kõik inimesed on «kinni pandud sõnakuulmatuse alla» (Rm 11:32) – ning vabaks teeb ainult surm.

Kui Jumala igavene Poeg sai inimeseks, siis võttis Ta omaks kogu inimloomuse, mitte ainult nende oma, kellega oli sõlmitud esimene leping. Püha Paulus läheb siin tegelikult isegi kaugemale ning ütleb, et tõeliseks lepinguks ei ole mitte Moosese Seadus, vaid Aabrahamile antud tõotused, mis kehtivad ühtaegu nii juutide kui paganate suhtes (vrd Rm 4:1-12 ja Gl 3:13-18).

Me teame, et Jumal ei «läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks» (Jh 3:17). Kristus tuli, et «anda oma elu lunaks paljude eest» (Mt 20:28). Nagu Ta võttis omaks kogu inimloomuse, nii andis Ta ennast ka kõigi inimeste eest ristil – selleks, et kõik, olgu nad Seaduse all või mitte, ümber lõigatud või ei, Jumalaga lepitada.

Kas me tahame või ei: seeläbi on lõplikult kaotatud ka inimkonna jagamine «juutideks ja paganateks», kuna Kristus on «eneses need kaks üheksainsaks uueks inimeseks» loonud.

Vana Leping, mis tõstis esile ühe rahva ja eraldas selle kõikide teiste hulgast kui Jumala ainsa pärisosa, on lõpetatud. Võime öelda, et Kristuse rist ja Tema haud on olnud selleks paigaks, kus endiste vaenlaste – ja mis peaasi: Jumala ühiste vaenlaste – ihud on jäädavalt ühte seotud. See tähendab, et «Tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde» (Ef 2:18) ning paganadki ei ole «nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed» (Ef 2:19)

Kristus on meid kõiki teinud «üheksainsaks uueks inimeseks» – nii Temaga kui üksteisega. See on suur õnnistus, see on suur eesõigus, aga see on ka suur vastutus ja kohustus. See on Jumala kutse meile: et meid ei ühendaks enam mitte vaen, vaid armastus.

• Prev
• Next