• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

Advendiaja IV pühapäev

Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis. (1Ms 21:5)

Sellel ajal, kui olin laps, kasutati sagedasti väljendit «sada aastat»: «Ma pole sind sada aastat näinud!» või «Kas ma pean siin sada aastat ootama?» või «Komberdad mul siin ees, nagu oleksid saja-aastane!»

Tänapäeval näikse isegi tuhat olevat liiga väike arv, ning sõna «musttuhat» ei ole paljud lapsed ega noored inimesed kuulnudki. Räägitakse rohkem miljonist või miljardist (või biljonist, seda vist ameerika filmide mõjutusel).

Tegelikult on ka sada – eriti, kui tegemist on saja aastaga – päris palju. Jah, olen kohtunud üsna mitme inimesega, kellele on olnud antud rohkemgi eluaastaid, kuid enamasti jääb sada ainult unistuseks ja heaks sooviks, näiteks kellegi üheksakümnendal sünnipäeval.

Aabraham oli, nagu Pühakiri jutustab, juba sada aastat vana, kui Saara talle poja sünnitas. Lapsi oli tal teisigi: kõigepealt Ismael ning hiljem Simran, Joksan, Medan, Midjan, Jisbak ja Suuah. Aga ainult üks neist oli «tõotuse poeg», kelle tõi ilmale tema armastatud naine.

Sada aastat on pikk aeg. Kui eestikeelne «aasta» tähendab eeskätt ajastut, s.t teatavat ajavahemikku ja kestvust, siis heebrea sõnal ‹šaneh› on teistsugune algupära, mis viitab ühelt poolt püsimatusele, teisalt aga kordumisele. Nii et kui meie jaoks «aastad ei ole vennad», siis paistab, et vanade heebrealaste tunnetus oli vastupidine, Koguja sõnadega: «Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all.» (Kg 1:9)

Aabrahami ja tema saja aasta juurde tagasi tulles: juba pea sada korda oli kõik olnud ühtemoodi. Üheksakümmend üheksa aastat olid möödunud, aasta aasta järel, ilma et oleks täitunud tema suurim igatsus, mida ta oli väljendanud etteheitvais palvesõnades: «Issand Jumal! Mida Sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest! Vaata, mulle Sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks.» (1Ms 15:2-3)

Kui miski on üheksakümmend üheksa korda järjest ühtviisi, siis pole erilist mõtet oodata, et sajas kord võiks olla kuidagi teistmoodi. Seda enam taoliste asjadega, mille puhul meie kogemus ja teadmised kinnitavad, et muutuste ja võimaluste aeg on möödas. Ja ometi oli sajas kord, sajas aasta kõigest hoolimata hoopis teistsugune: kui Aabraham oli sada aastat vana, tõi Saara talle ilmale Iisaki, tõotuse poja. Püha Paulus nimetas seda hiljem «uskumiseks vastu lootust lootuses» (Rm 4:18).

Me teame, et Iisak on muuhulgas Messia eelkujutis. Eriti selgeks saab see tema ohverdamise loos (1Ms 22:1-19), mida traditsiooniliselt loetakse koos teiste prohvetikuulutustega Ülestõusmispüha eelõhtul. Heebrea kiri tõlgendab seda nõnda: «Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu; tema, kellele oli öeldud: «Sinu sugu loetakse Iisakist.» Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.» (Hb 11:17-19)

Küllap samamoodi on eeltähenduseks ka see, et «Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis». Eeltähenduseks nii tõotuste lõplikku täitumist ootavale Jumala rahvale kui kogu inimkonnale, kinnitades meile, et mingu või sada aastat (või tuhat või musttuhat või miljon või miljard) – kui Jumal on tõotanud, siis Ta ka teeb midagi hoopis uut, senisest erinevat ja kordumatut.

See ei tähenda, et kordumisel ei ole oma väärtust. Kui Jumal on maailma nõnda loonud, et siin toimub peaaegu kõik tsükliliselt, siis järelikult on see Tema hea ja armuline tahe ning me võime seda hinnata ja rõõmuga vastu võtta. Ometi on teatud asju, mille puhul Jumal tahab meile kinnitada, et see ei pea igavesti nõnda jääma ega lõputult korduma. Väga kõnekad on näiteks mitmed prohvet Jesaja kaudu meieni jõudnud pildid, olgu sellest, kuidas viimseil päevil taotakse «mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks» ning «rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ega õpi enam sõdimist» (Js 2:4), või kuidas «iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres vettinud vammus põletatakse tuleroaks» ning siis on otsatu rahu igavesest ajast igavesti (Js 9:4.6), või kuidas «imik mängib rästiku uru juures ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse», ilma et sünniks enam mingit paha ega kahju (Js 11:8-9).

Nagu kinnitatud, on ka kordumisel oma väärtus, ja seda mitte ainult objektiivselt, vaid ka subjektiivselt. Nii me tihtipeale lausa otsime seda, eriti taolistes asjades, mis on vajutanud meie südamesse sügava ja sooja jälje. Just nõnda, nagu jõuludegi puhul – tean omast käest, kui väga ma igal aastal püüan taas üles leida lapsepõlve jõule või õigemini toda midagi, mis justkui on kuskil minu sees, kas mu kujutlustes või talletatuna mingisuguse emotsioonina, mida ma aeg-ajalt kuidagi õhkõrnalt tajun, aga mida ma tavaliselt juba järgmisel hetkel märkan libisevat kuhugi kättesaamatusse.

Need on magusad, meeldivad, ihaldusväärsed hetked, need enamasti pelkadeks välgusähvatusteks jäävad sissevaated «lapsepõlve jõuludesse», lootuses, et see, mis on möödas, tuleb jälle. Neisse ei tohi suhtuda üleolevalt, rääkimata nende naeruvääristamisest või häbenemisest, aga samal ajal ei tohi jääda märkamatuks ka see, et jõulud iseenesest on kinnitus meile ja kogu inimkonnale, et kui ka miski on olnud üheksakümmend üheksa korda täpselt ühtmoodi, siis sajas kord võib ikkagi olla midagi hoopis muud: «Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis.»

See on seesama meeldetuletus, millega algab Kiri heebrealastele ning mis Kristuse sündimise püha Epistlina kuulub lahutamatult jõulusõnumi juurde: «Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.» (Hb 1:1-2)

Jah, üheksakümmend üheksa või üheksasada üheksakümmend üheksa miljonit üheksasada üheksakümmend üheksa tuhat üheksasada üheksakümmend üheksa korda ühtmoodi – aga nüüd viimaks hoopis teisiti! Meie elu ei ole väljapääsuta kordumine ega kulumine, vaid kõik on uueks saanud, ja see uueks saamine jätkub.

Meie aastasadade pikkusesse lootusetusesse on Looja kinkinud oma Tõotuse Poja, keda «hüütakse nimega Immaanuel: Jumal on meiega» (Mt 1:23)

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus