• Pärnu Eliisabeti kirik
  • Püha Missa
    P kell 10 ja 18 | T K R kell 9 | N kell 18
  • Leerikursus
  • Koguduse töötajad
    Nikolai 22, Pärnu | 44 31 381
  • Kaitsepühakud
    Püha Eliisabet | Püha Johannes | Püha Nicolaus

XV pühapäev pärast Nelipüha

«Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et Ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui Ta jõudis ühte alevisse, tulid Talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. [Ja üks neist] oli samaarlane.» (Lk 17:11-12.16)

Jeesus oli teel Jeruusalemma – paika, mis kujutas endast Jumala rahva usulist ja vähemalt ajalooliselt poliitilist keskpunkti. Jeesus oli sinna teel selleks, et täita oma ülesanne, s.t et seal meie patu pärast kannatada ja surra ning nõnda kogu maailm lunastada.

Oma elu jooksul käis Jeesus mitmel korral Jeruusalemmas, külastades aeg-ajalt ka sealset templit, mille pühadust ja autoriteeti Ta mitte kuidagi kahtluse alla ei seadnud, vaid isegi rõhutas. Ka siis, kui Ta kord templist kaubitsejad ja rahavahetajad välja ajas, ei olnud tegemist mitte templi vastu, vaid templi pühaduse kaitseks sooritatud ettevõtmisega.

Jeruusalemma ja seda ümbritseva Juudamaa elanikud olid tõenäoliselt üsna uhked oma erilise positsiooni üle. Sellest tulenevalt suhtusid nad ka teatava üleolekuga kaugemal asuvatesse rahvuskaaslastesse, nii ka galilealastesse, kelle hulka kuulus enamik Jeesuse jüngritest ja kelleks peeti – vaatamata sellele, et Ta oli sündinud Petlemmas Juudamaal – Jeesust ennastki.

Aga seda üleolevat suhtumist ei saa kuidagi võrrelda halvakspanuga, millega nii juudamaalased kui galilealased kohtlesid samaarlasi, keda peeti muulasteks, valeusulisteks, taganenuiks, ja kes ka ise ei varjanud enamasti oma vaenulikku suhtumist juutidesse. Selle vastastikuse ebasümpaatia või koguni vaenu iseloomustamiseks sobib hästi järgmine evangeeliumilõik: «Aga see sündis, kui Jeesuse ülesvõtmispäevad olid lähenemas, et Ta hakkas minema Jeruusalemma poole. Ja Jeesus läkitas enese eele käskjalgu. Need läksid teele ja tulid ühte samaarlaste külla, et Talle öömaja valmistada. Aga külarahvas ei võtnud Teda vastu, sest Ta oli minemas Jeruusalemma poole. Seda nähes Tema jüngrid Jaakobus ja Johannes ütlesid: «Issand, kas Sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?» Tema aga pöördus ümber ja sõitles neid. Ja nad läksid teise külla.» (Lk 9:51-56)

Niisugune oli suhe juutide ja samaarlaste vahel. Nüüd aga läheb Jeesus Jeruusalemma minnes «Samaaria ja Galilea vahelt läbi», ja just seal – nende kahe teineteise suhtes vaenulikult meelestatud ala vahel – tulevad Talle vastu kümme pidalitõbist, kellest üks on samaarlane.

Seda, et üks neist oli samaarlane, öeldakse meile alles siis, kui pidalitõbised on Jeesuse sõna peale juba terveks saanud, s.t kui nad ei ole enam pidalitõbised.

See on äärmiselt kõnekas: seni, kuni tegemist on haigetega, pidalitõbistega, väljaheidetutega, ei ole vahet, kes on juut ja kes on samaarlane. Vahet ei ole teiste inimeste silmis – kuna kõik pidalitõbised pidid teistest eemale hoidma ning ükski terve inimene ei identifitseerinud ühtki pidalitõbist mitte millegi muu kui just ja ainult tema haiguse järgi. Vahet ei olnud ka pidalitõbiste endi jaoks – nad olid ülejäänud ühiskonnast välja tõugatud, neid oli tabanud üks ja sama ränkraske saatus, ning see tekitas nende vahel enneolematu, uskumatu, ent tõelise solidaarsuse, mis kahjuks kadus niipea, kui nad olid terveks saanud.

Ka Jeesuse jaoks ei olnud vahet: Tema nägi neis kõigis kannatavaid inimesi. Ükskõik, kas nad kannatasid oma süül – nagu tollal üldiselt arvati – või mingil muul põhjusel – nagu me ilmselt leiame tänapäeval – Jeesus nägi nende kannatusi ning tahtis nad nende haletsusväärsest olukorrast päästa.

Selleks Ta oligi tulnud – ja see kehtib kogu inimkonna olukorda silmas pidades: kõik on patu tõttu langenud, kõik on mudas, kõik on justkui pidalitõbised, ning kõik vajavad Päästjat ja võivad pääseda üksnes Jeesuse, meie ainsa Päästja ja Õnnistegija armu läbi.

Me kõik – tõesti, kõik inimesed, ilma ühegi erandita – kuulume Jumala palge ees seistes ühte ning vajame tingimusetult Tema päästvat, puhastavat, tervendavat ja eluandvat armu.

Paraku nii nagu terveks saades said kümnest seni ühte kuulunud ja ilmselt ka ühte hoidnud pidalitõbisest taas üheksa juuti ja üks samaarlane, nii tuli välja seegi, et nende hulgas oli üheksa tänamatut ja ainult üks, kes tõeliselt mõistis, kui suur arm oli talle osaks saanud.

Aga mitte see ei ole asja juures kõige tähtsam. Kõige olulisem on Jeesuse viimane lause terveks saanud ja Teda tänama tulnud samaarlasele: «Tõuse üles ja mine; sinu usk on su päästnud!»

Uus Testament ei kasutata sõna «päästma» («päästetud») reeglina mitte mineviku, s.t juba sündinud tegelikkuse, juba toimunu tähenduses. Jah, me võime Uuest Testamendist leida grammatilist minevikku, aga nendelgi puhkudel on enamasti juttu tegelikkusest, mis seisab alles ees, näiteks ütleb püha Paulus, et «me oleme päästetud lootuses» (Rm 8:24).

Kui nüüd Jeesus ütleb samaarlasele, et tolle usk on ta päästnud, siis see tähendab, et Jeesuse juurde tagasi tulemine ning Tema kummardamine ja tänamine on olulise, vältimatu tähtsusega selleks, et inimene võiks kord tõesti olla lõplikult päästetud – päästetud kurjast, surmast ja igavesest hukatusest. Kõik pidalitõbised said terveks – ainult üks neist sai päästetud!

Meie hingede pääste on puhtalt Jumala armu kingitus, aga Pühakiri näitab meile ülima selgusega, et need, kes ei taha sellest hoolida ega oska elada tänumeeles Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast armastades, ei saa pärida taevariiki.

Me kõik kuulume kokku. Me kuulume kokku oma hädas ja viletsuses, patus ja surmas. Me kõik kuulume kokku aga selle poolest, et meil on ainult üks lootus, ainult üks Päästja: Jeesus Kristus.

Kas me kuulume kokku – nüüd, kui meid on pidalitõvest puhtaks tehtud – ka tänus ja armastuses?

Kontakt

Pärnu Eliisabeti kogudus
Nikolai 22 | 80010 Pärnu
Reg kood 80211018

Telefon: +3724431381
Mobiil: +37256 664 626
E-post: parnu.eliisabeti @ eelk.ee

Arveldusarve:
EE111010902000838001
EELK Pärnu Eliisabeti kogudus