X pühapäev pärast Nelipüha

Teenigu igaüks teisi selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad. (1Pt 4:10)

Üks jutustus kõneleb kuskil nimetus maakolkas elanud üksikule abielupaarile sündinud tütrest, kelle ilmaletulekuga kaasnes tõotus, et sel tütarlapsel on eriline anne: ta näeb kõike nii, nagu see tegelikult on.

Tõepoolest, nii läkski. Tüdruk nägi Jumala loodut kui imelist, kullastki kallimat rikkust. Ta nägi teisi elusoleneid mitte kui saaki, vaid kui kedagi, kes on samuti nagu inimesed Jumala poolt kingitud elu osalised ja endas kandjad.

Ta tundis inimesi mitte pelgalt nende välise kesta, vaid seesmise loomuse järgi: mõnd tööst väsinud, kortsulist ja määrdunud palet nägi ta ilust hiilgavana, mõnd naeratavat ja enesega rahulolevat aga tigedusest kõverdununa. Mõne musta kuue alt paistsid tema silmadele tiivad, mõne rikka särav kuub osutus aga olevat vaeslapselt röövituks.

Nii oli ka lähedal asunud linna uhke raekoda tegelikult vaid armetu vare, samal ajal kui vaese talumehe hurtsikust sai inglite palee.

Aga too tüdruk ei hoidnud oma annet ainult enesele. Anded ongi selleks, et nende abil teisi teenida. Nii kogesid ta vanemad tema silmadega vaatama õppides looduse tõelisi rikkusi; inimesed, kellega ta kohtus, hakkasid nägema oma kaasinimeste tegelikku väärtust; sihitult eksleja leidis eesmärgi, mille poole püüelda, ning näljane selle, mis teda tõeliselt toitis.

Aga sel lool oli mitu puänti. Üks neist polnud sugugi rõõmustav, see-eest aga vägagi kõnekas ja elulähedane. Nimelt ka siis, kui too tüdruk avas kellegi silmad nägema ennast ümbritsevat nii, nagu see tegelikult oli, sõltus see, mida inimene lõpuks ikkagi nägi, vaatajast endast. Kes ei tahtnud kogeda ega tunnistada tõde, see nägi jätkuvalt valet. Nii oli lagunev raekoda ennast täis linnapea pilgule endiselt uhke palee, ning tema ise nii iseenda kui teda ümbritsevate kintsukaapijate silmis päiksena oma linnale sära heitev heategija.

Kristus on kahtlemata märksa enam kui too tütarlaps, kellest see lugu pajatas. Kristus on kõik – me ei saa kõnelda Temale kingitud annetest, vaid Tema ise on Jumala mõõtmatu armukingitus kõigile.

Jah, kõigile, sest «Tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud Tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos Temas» (Kl 1:16-17).

See tähendab, et tõepoolest kõik on selle armukingituse osalised – hoolimata sellest, kas ja kuidas nad seda tunnistavad ja selle vastu võtavad.

Veelgi enam: ka Kristuse lunastustöö on Pühakirja järgi Jumala tahtel kindlaks määratud juba enne maailma rajamist (1Pt 1:20), nii et ka selles mõttes on Ta Jumala armukingitus kõikidele. Aga just siin tuleb esile sarnasus tolle tütarlapsega, kellest ennist juttu oli: kuigi Kristus on Jumala kingitus kõikidele, kuigi Ta on valanud oma püha vere kogu maailma pattude pärast ning selleks, et ükski inimhing ei peaks hukkuma, jääb siiski igaühele vabadus näha seda, mida ta tahab, ning otsustada nii, nagu ta ise arvab.

Ühelt poolt on see kurb: Jumal teadis juba enne maailma rajamist, kelle nimed saavad eluraamatusse ja kelle omad mitte (vrd Ilm 13:8) – teisalt aga näitab seegi, kui väga Jumal meist hoolib, meid mitte väega sundides, vaid armastusega kutsudes ja tõmmates.

Kristus on tulnud, et teenida ja anda ennast lunaks kogu maailma eest (vrd Mk 10:45). Meie oleme kutsutud ja kohustatud teenima teisi nende annetega, mis Jumal on meile kinkinud – viimselt tähendab see kahtlemata, et ka meie peame olema valmis andma iseennast ja lõpuni, kuna ka meie ise oleme Jumala and meile, nii meie elu kui ihu kui ilmamaa meie ainsa mõeldava ning Jumalalt täiesti muidu saadud elupaigana.

Ometi kipume seda sageli unustama ning, ise eeskätt oma huve teenides, ka kõike muud oma teenistuses olevana käsitlema. Maa pole meile mitte selleks, et me seda hariksime, vaid et meid toita. Kogu Jumala loodu pole mitte selleks, et selle abil Loojat tundma õppides Teda kogu oma olemusega kiita ja austada, vaid mingisugune eneseteostuse vahend, mille abil üritame eeskätt iseend teistest kõrgemale upitada. Ligimesed pole Jumala poolt meile kingitud võimalus neisse kui tõelistesse inimestesse suhtuma õppides ka ise tõeliseks inimeseks saada, vaid heal juhul kõrvalosatäitjad meie suures eluetenduses. Isegi Kristus pole mitte Jumala lõpmatu armukingitus, mis peaks meid panema sõnatus hardumuses õhku ahmima, vaid pigem midagi enesestmõistetavat, möödapääsmatut, mingisugune tingimus, mille me oma isekuses Jumalale esitame nõudena, mida täites Ta teenib ära meie armulise usu Tema olemasolusse ja sellesse, et Ta on just niisugune, nagu meile meeldib…

Jah, me oleme «arukad omasuguste suhtes», me oleme isekad, valmis ära kasutama ja petma, oma tulu silmas pidades ning teisi ainult niivõrd sallides, kuivõrd meil võib neid tarvis minna (vrd Lk 16:1-9). Sedasama arukust rakendame isegi Kristuse suhtes. Ja Tema … armastab meid ikka veel.

Ah, kui väga me vajame enda kõrvale kedagi selle tüdruku taolist, kes näeb asju nii, nagu need tegelikult on, ning jagab oma imelisest andest meilegi!

Kui väga me vajame Kristust just seetõttu, millised me oleme ja kuidas me isegi Temasse suhtume…

Kui hea, et Ta tõesti meid ikka veel armastab!

• Prev
• Next