II pühapäev pärast Nelipüha

Ja ta hüüdis: «Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!» (Lk 16:24)

Tähendamissõna, millest need read pärinevad, kõneleb kahest mehest: vaesest Laatsarusest, kes pärast maise elu armetust ja kannatusi võib puhata Aabrahami süles, ning ilma nimeta rikkast, kes pärast elu külluses peab piinlema põrgus.

Me ei tea, miks kumbagi neist tabab just selline saatus. Või õigemini, kui lähtume Uue Testamendi sõnumist, veidike ikkagi teame: vaene Laatsarus on paradiisis Jumala armust ning rikas on põrgus ilmselt seetõttu, et ta ei ole osanud Jumala armu hinnata ega sellest olulisi elulisi järeldusi teha.

Kuigi too rikas oli Jumala armu kahtlemata märksa enam kogenud kui vaene – sest tal oli kõike küllaldaselt ning see oleks pidanud täitma ta tänulikkusega, tegema alandlikuks ning panema märkama ja aitama neid, kes erinevalt temast kannatasid puudust.

Nii see peaks olema, sest «mis sul on, mida sa ei oleks saanud; aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud» (1Kr 4:7)

Paraku juhtub sagedasti vastupidi: «Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena!» – Apostel Paulus jätkab seda mõttekäiku meie tähendamissõna kontekstis väga kõnekalt: «Jah, kui te tõesti oleksite juba kuningad, siis oleksime ka meie koos teiega kuningad!» (1Kr 4:8)

Samamoodi ütleb prohvet Taaniel kuningas Belsassarile: «Aga sina … ei ole alandanud oma südant, … vaid oled tõusnud taeva Issanda vastu: Tema koja riistad on toodud su ette, sina ja su suurnikud, su naised ja su liignaised olete joonud nende seest veini; sa oled ülistanud hõbe-, kuld-, vask-, raud-, puu- ja kivijumalaid, kes ei näe, ei kuule ega mõista. Aga seda Jumalat, kelle käes on su hing ja kelle omad on kõik su teed, ei ole sa austanud.» (Tn 5:22-23)

Kui too rikas mees oleks olnud tõeliselt rikas, siis oleks ta olnud rikas ka seesmiselt. Ja seesmiselt rikas olemine – püha Pauluse sõnul tõeline seesmine kuninglikkus – ei saa muidu, kui oma rikkust, oma kuninglikkust teistega jagada. Ning kuninglikkuse juurde, nii Jumala kui inimliku kuninglikkuse juurde, ei kuulu esmaselt mitte «purpurisse ja peenlinasesse rõivastumine» (Lk 16:19), vaid armulikkus, alandlikkus, heldus ja halastus.

Vaestel on, vähemalt teoreetiliselt, lihtsam – nende olukord peaks neid lausa sundima oma madalust, oma vajadust abi järele, kõige neile osaks saava hea teenimatust mõistma. Laatsaruse puhul see ilmselt oli nõnda – teda ei viinud Aabrahami sülle mitte tema vaesus ega tema head teod, vaid Jumala arm ja halastus, ning tema, kes oli õppinud elama armust ja halastusest – kuna ta «püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid» ja «koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid» (Lk 16:21) – oli valmis ja võimeline seda armu vastu võtma, või õigemini laskma sel armul ennast vastu võtta ja endaga teha, mida armuandja iial tahtis.

Ka rikas mees hüüdis viimaks halastuse järele – siis, kui ta piinles põrgu leekides. Aga kõige hullem on see, et ta ei mõistnud ikkagi halastuse tegelikku tähendust ega oma tõelist probleemi. Tema sooviks oli saada leevendust teda tulepalavuses piinavale valule. Ta ei hüüa Jumala armu ja halastuse poole selle pärast, et ta on kogu oma elu valesti elanud.

Siinkohal ei ole, nagu eelöeldustki peaks selge olema, küsimus mitte niivõrd tema tegudes (meile ei räägita ühestki otseselt kurjast teost, mille ta oleks teinud), vaid kogu tema eluhoiakus. Rikka mehe probleem seisnes selles, et ta püüdis, Pauluse sõnu kasutades, «valitseda kuningana», ise seda tegelikult – ei, mitte pärilikult, vaid seesmiselt, oma hoiakute ja mõtteviisi poolest – olemata. Sest kui ta oleks olnud tõeline kuningas – siinkohal ei tule mõelda mitte maist võimupositsiooni, vaid justnimelt seesmist kuninglikkust –, siis oleks kõik teisedki tema ümber, vaene Laatsarus kaasa arvatud, tema kuninglikkusest osa saanud.

Tõeline kuningas – või pigem küll kuningapoeg, kuninglik laps – on Laatsarus. Seal ta istub, võime koguni öelda, et troonib, Aabrahami süles – Aabrahami laps, tema ja temaga koos kõige loodu pärija, armust ja Jumala igavese tõotuse põhjal (vrd Rm 4:13jj).

Rikas mees palub halastust – seda, mismoodi tema oma armetu ja iseka mõistusega halastusest aru saab – mitte ainult iseendale, vaid ka oma viiele vennale. Jah, see näitab teda teatavas mõttes isegi heast küljest, kuna ta mõtleb vähemalt mingil määral ka teiste inimeste peale.

Aga see, mida ta palub, näitab, et ta ei ole ikkagi veel mitte millestki aru saanud: tema sooviks on ainult, et Laatsarus läheks ja tema vendi hoiataks, et nemadki tema kombel igavesse piinapaika ei satuks.

Niisiis ikka ja aina isekus. Tõeline halastus, tõeline kuninglikkus, tõeline armastus ei mõtle mitte iseendale, mitte sellele, mida ta ise saab (või mille eest end hoiab), vaid sellele, kuidas ennast ja kogu oma elu jagada.

Tähendamissõna lõpeb päris karmilt: «Aabraham aga ütles talle: «Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!»»

Tõsi on, et vaese Laatsaruse surnuist ülestõusmine ei saaks kedagi päästa. Ka Jeesuse ülestõusmine ei veena kõiki – aga neile, kes Temasse ning Tema ristisurma ja ülestõusmist usuvad, on see päästeks ja igavese elu lootuseks.

Olgu me rikkad või vaesed, me elame Jumala armust ja halastusest. See on nõnda nii praeguses elus kui tulevases. Jumala halastus ja armastus peletavad kartuse ja karistuse ning, saades meie juures täiuslikuks, peavad ilmnema meiegi halastuses ja armastuses (vrd 1Jh 4:16jj).

Nii saame ka meie osa Jumala kuninglikkusest, pelgamata, et meid on «vaetud ja leitud kerged olevat» (Tn 5:27).

• Prev
• Next