Ülestõusmisaja VI pühapäev

«Nüüd me teame, et Sina tead kõike ega vaja, et keegi Sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et Sina oled pärit Jumala juurest.» (Jh 16:30)

Jeesuse jüngrid kinnitavad Talle, et usuvad Temasse, kuna Ta oli neid kõnetanud asjas, mis oli nende jaoks oluline ja mida nad olid omakeskis arutanud, aga mida nad ei olnud Jeesuse enda käest küsida jõudnud või julgenud.

Jeesuse vastus sellele usutunnistusele mõjub esmapilgul üsna iroonilisena: «Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi.» (Jh 16:31-32)

Jah, Jeesus teadis ka seda – nagu Ta teadis ette üleüldse kõike, mis Temaga sünnib (Jh 18:4) –, ja need sõnad läksid täide: jüngrid mitte ainult ei jätnud Teda üksi, vaid vähemalt üks nendest koguni salgas Teda kolm korda.

«Te jätate mu üksi,» ütles Jeesus – ja lisas samas: «Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.» (Jh 16:32) Jüngrite usutunnistus ei tähendanud sel hetkel midagi enamat kui heal juhul seesmist soovi Talle kuidagi oma ustavust ja andumust näidata, halvemal juhul aga lihtsalt rumalat enesekindlust. See, mis Jeesuse jaoks tõeliselt luges, oli Tema Isa ustavus, mis ei reetnud ega hüljanud Teda isegi sel hetkel, mil Ta ennast täielikult meie kohale asetades pidi hüüdma: «Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?» (Mk 15:34)

Paradoksaalsel kombel näeme, kuidas Jeesus kasutab isegi jüngrite nõtrust ja taipamatust nende endi kasuks, nende kinnitamiseks: «Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus.» (Jh 16:33) Sel hetkel, mil nad viimaks taipasid, et kõik ongi läinud nii, nagu Jeesus oli ette kuulutanud – et nad olidki Ta üksi jätnud –, pidid nad taas kord saama teadlikuks ja veenduma selles, et Ta on tõepoolest «pärit Jumala juurest», kuna Ta «teab kõike ega vaja, et keegi Tema käest küsiks».

Veelgi enam, Jeesus teadis ja kuulutas ette ka seda, et nagu Tema, peavad Ta jüngridki kogema mahajäetust, viha ja tagakiusamist: «Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.» (Jh 16:33)

Ühe erandiga said neist kõigist veretunnistajad – ja ka too ainus, kes suri kõrges eas rahulikku surma, püha Johannes, nägi oma pika elu jooksul rohkesti vaeva ja tagakiusamist, nii et mõnes pärimuses austatakse tedagi märtrina.

Maikuu alguses meenutab kirik traditsiooniliselt kahte Jeesuse apostlitest, pühasid Jaakobus Nooremat ja Filippust, kellest viimane astub püha Johannese evangeeliumis meie ette õige mitmel puhul, esimest korda juba päris evangeeliumi alguses kui see, kes Jeesuse poolt jüngriks kutsutuna alustab kohe aktiivset misjonitööd ja kuulutab Naatanaelile: «Me oleme leidnud Tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist.» (Jh 1:45)

Filippusest on juttu ka viie tuhande mehe toitmise loos, tema oli ka see, kelle poole pöördusid Jeesust näha tahtnud kreeklased, ning viimasel õhtusöömaajal avaldas ta kõikide jüngrite südames pakitsenud igatsuse: «Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!», mille peale Jeesus vastas: «Kes on näinud mind, see on näinud Isa.» (Jh 14:8-9)

Kiriku pärimuse järgi hukati apostel Jaakobus Noorem aasta 62 paiku Jeruusalemmas – ta heideti templiharjalt alla ning surmati seejärel vanutaja nuiaga. Filippus jõudis elada ja tegutseda paarkümmend aastat kauem – tema martüürium leidis aset aasta 81 paiku Sküütias, kus ta suri, ristile naelutatuna ja kividega surnuks visatuna.

Küllap needki olid hetked, mille kohta võib evangelist Johannese sõnadega ütelda: «Siis tuli neile meelde, et Ta seda oli öelnud.» (vrd Jh 2:17; 2:22; 12:16; 14:26; 16:4). Ning vist võime olla üsna veendunud, et isegi kõige ebameeldivamal korral – «Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele tuli meelde Issanda sõna, kuidas Ta temale oli öelnud: «Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.» Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma.» (Lk 22:61-62) – ei mõjunud see meeldetuletus jüngritele mitte parastamisena, vaid kogu valust, isegi häbist ja pisaratest hoolimata julgustuse ja troostina.

Olulisim ei ole ju mitte see, et Jeesus teadis ja ütles ette, mis on tulemas, vaid et see oli jüngrite jaoks vaieldamatu kinnitus nii selle kohta, kes Jeesus on, kui ka selle kohta, et Ta tõepoolest hoolib neist ja on ilma igasuguse pettuse kahtluseta ustav.

Mõelda vaid: kõik, mida Jeesus on rääkinud ja tõotanud, ongi tõsi – see oli apostlite tegelik taipamine. Nii see, et Ta on maailma ära võitnud, kui ka see, et Ta saadab omadele Lohutaja, kes toob neile jääva rõõmu, kui ka see, et Jeesus on tõesti tee Jumala juurde ning läheb, et valmistada omadele igavene eluase taevases isamajas.

Jeesus on tõesti viinapuu, milles püsides me kanname jäävat vilja; Ta on tõesti hea karjane, kes annab oma elu lammaste eest; Ta on uks, millest läbi minejad pääsevad igavese elu karjamaale. Jeesus on tõesti taevast alla tulnud elav leib, et inimene sellest sööks ega sureks.

Kõik see, mis esimesel pilgul näib kuulutavat hävingut, läbikukkumist ja hukku – Jeesuse mahajäetus, vangistamine, kannatused, rist ja surm –, kannab endas tegelikult täpselt vastupidist sõnumit: «Mina olen maailma ära võitnud!»

Püha Johannese Ilmutusraamatu lõpus ütleb ingel: «Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse!» (Ilm 22:14) Kiriku traditsiooni järgi on tõeliseks Elupuuks Kristuse rist, ning püha Efraim Süürlane ütleb ühes oma laulus Jeesuse kohta: «Ristipuult laskus Ta alla kui vili ja esmaannina tõusis Ta üles taevasse.»

Kõik, mida Kristus on teinud, on Ta teinud meie heaks. Meie pärast on Ta end maailma teotada ja jalge alla tallata andes maailma ära võitnud. Meie pärast on Ta kannatanud ja surnud, meie pärast kannatanud mahajätmist ja tagakiusu, meie heaks ka surnuist üles tõusnud ja taevasse läinud, et meil oleks Temas rahu ja elu ja rõõm, mida keegi meilt ära ei võta (Jh 16:22).

Püha Efraim Süürlane laulab: «Tema sünd on meie puhastus ja Tema ristimine meie lepitus, ja Tema surm on meie elu ja Tema taevaminemine meie ülendus. Kui väga peame Teda tänama!»

• Prev
• Next