Ülestõusmisaja V pühapäev

Pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge. (Jk 1:21)

Ühel suvepäeval aastal 386, s.t umbes 1630 aastat tagasi, kuulis oma koduõues kibedaid pisaraid nutnud 31-aastane mees naabermajast lapsehäält, mis laulval toonil üha kordas: «Tolle, lege! Tolle, lege!» – «Võta ja loe! Võta ja loe!» Tõustes ja hiljuti pooleli jäänud raamatut avades luges too noormees: «Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!» (Rm 13:13-14)

See oli Jumala vastus tema nutupisaraile, mida ta valas seetõttu, et ei suutnud, olles mõistusega juba ära tundnud ja omakski võtnud nii Looja kui Lunastaja, astuda lõplikku sammu, et ennast Temale üle anda.

Hiljem kirjeldas ta oma toonast olukorda muuhulgas järgmiselt: «Nõnda rõhus mind meeldivalt ilmalikkuse koorem, nagu tavatseb olla unes, ja mu Sinule suunatud mõtted sarnanesid katsetega, mida teevad ärgata soovijad, kes aga unest võidetuna langevad taas selle hõlma. Pole küll sellist, kes magada tahaks alati, sest iga terve mõistus eelistab sellele ärkvelolekut, kuid siiski lükkab inimene enamasti, kui suur tuimus liikmeid valdab, une eneselt raputamise edasi, eelistades ka küllastunult tema rüppe jääda, kuigi tõusmisaeg on käes; niisamuti olin kindel mina, et parem on end Sinu armule üle anda kui oma himule järele anda, kuid üks tegi heameelt ja oli võitja, teine meeldis ja oli köitja. Mul polnuks ju midagi vastata, kui Sa mulle öelnuks: Ärka üles, kes magad, ja tõuse üles surnuist, siis Kristus valgustab Sind! Kõikjal näitasid Sa mulle oma sõnade õigsust, ja tões veendununa polnud mul vastata midagi peale venitavate ja uniste sõnade: «Kohe lõpetan», «nüüd varsti», «lase veidike». Kuid see «kohe lõpetan» ei tundnud lõppu ja «lase veidike» venis pikale. Asjatult oli mul hea meel Sinu käsust seespidise inimese poolest, sest teine käsk minu liikmetes pani vastu mu mõistuse käsule ja võttis mind vangi patu käsu alla, mis oli mu liikmetes. […]

Mind hoidsid tagasi tobeduste tobedused ja tühisuste tühisused, minu ammused kallikesed; nad kiskusid mu lihalikku rüüd ja sosistasid: «Kas jätad meid maha?» ja: «Sellest hetkest peale pole meid enam sinuga mitte iialgi»; ja: «Sellest hetkest peale pole sulle see ja too enam iialgi lubatud». […]

Hüüdsin õnnetuna: «Kui kaua, kui kaua see «homme» ja «homme»? Miks mitte kohe? Miks ei pea seesama tund tähendama minu jälkuse lõppu?»»

Selle 31-aastase noormehe nimi oli Augustinus. Veidi vähem kui aasta hiljem, 24. aprillil 387, Ülestõusmispüha eelõhtul, ristis Milaano piiskop püha Ambrosius ta koos tema sõbra ja otsingukaaslase Alypiuse ning poja Adeodatusega.

Augustinuse pöördumine ei olnud äkiline, lühiajaline sündmus. Vastupidi, ta kirjeldab seda oma «Pihtimustes» pika kasvuprotsessina, rõhutades samal ajal ka konkreetse otsustamishetke hädavajalikkust ja möödapääsmatust: «Sinu Sõnad juurdusid mu südamepõhjas ja kõikjalt ümbritsesid Sa mind kaitsevalliga. Olin kindel Sinu igaveses elus, kuigi see avanes mulle selgusetu mõistukõnena ja otsekui peegli kaudu; igasugune kahtlus Sinu rikkumatu substantsi, selle kohta, et iga substants tollest pärineb, oli minult võetud ja ma ei tahtnud mitte suuremat kindlust Sinu kohta, vaid kindlamat püsimist Sinus. Kuid mu ajalikus elus oli kõik veel kõikuv ja südant tuli vanast haputaignast puhastada: meeltmööda oli tee – Lunastaja Ise –, kuid minna Tema kitsusi mööda oli veel vastumeelt.»

Niisiis, ühelt poolt mõistmine (kuigi kahtlemata piiratud, «otsekui peegli kaudu» – vrd 1Kr 13:12 ja Jk 1:23), isegi veendumus, teisalt aga sellele vastav, sellest loomuliku järeldusena tulenev otsus ja elumuutus – ilma nende mõlemata ei ole võimalik ei saada ega jääda kristlaseks.

Püha apostel Jaakobus kirjutab: «Olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.» (Jk 1:22-24)

Ilmselt just nõnda tundis ennast Augustinus – ja peaksime tundma meiegi, kui oleme taas kord oma teel seisma jäänud või sellelt koguni kõrvale astunud või polegi veel sellele asunud. Kasu pole ka sellest, kui püüame end lohutada, targutades, et «elu on unenägu» või «unenägu on elu». Pühal Augustinusel on õigus: kuigi uni on magus, ei tohiks ükski mõistlik inimene eelistada seda ärkvelolekule ja tõelisele elule.

Une, rammestava, köitva, isegi lämmatava une all peab kirikuisa silmas kõike seda, mis hoiab meid oma kütkeis, lubamata meil saada osa jumalikust puhtusest ja täiusest. Just nii, nagu ütleb ka püha Jaakobus: «Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.» (Jk 1:17.21)

Kuidas me suhtume millessegi, mis on räpane, roojane, rüve ja jälk, mille puhul ei ole mitte midagi järel kõigest sellest, mis võiks olla hea ja ilus – vastupidi, kõik on rikutud või õigemini riknenud, roiskunud, läbinisti mäda, ropp ja ligane? Huh, kas see on tõesti pilt sellest, millisena meid näeb Jumal…

Jah, nii see on, ega meil midagi muud üle ei jää kui seda uskuda. Aga mitte ainult, vaid uskuda sedagi, et ülalt, Jumalalt, on meile ette nähtud parimad ja täiuslikud armukingitused.

Taas püha Augustinuse sõnadega: «Kes ja milline ma olin? Milline kurjus polnuks omane mu tegudele; või kui mitte tegudele, siis mu sõnadele; või kui mitte sõnadele, siis mu tahtele? Sina aga, Issand, hea ja halastaja, pannes tähele mu surma sügavust, ammutasid oma käega mu südamest välja rikutuse põhjatuse. […] Sa ju ajasid nad minust välja, tõeline ja ülim meeldivus, ajasid nad välja ning tulid nende asemele, Sina, sulnim igast naudingust, kuid mitte liha ja vere jaoks; selgem igast valgusest, kuid seesmisem igast saladusest, ülevam igast aust, kuid mitte nende jaoks, kes otsivad ülevust iseendas. Juba oli mu hing vaba auahnusest ja rikkuse hankimise närivast murest, vaba kõntsast, milles püherdatakse, ja vaba himude kärnade kratsimisest, ning rõõmsalt vestlesin ma Sinuga, oma Selguse ja oma Rikkuse ja oma Pääste, oma Issanda Jumalaga.»

Neil päevil rohkem kui kuueteistkümne aastasaja eest koges pöördumise rõõmu ja kõigeületavat kirkust üks 31-aastane noormees, kellest sai pühak ja kirikuisa. Sellessesamasse rõõmu ja kirkusesse oleme kutsutud meiegi – Tema läbi ja Temas ja Temaga, kellelt on iga hea and ja täiuslik kingitus.

• Prev
• Next