Pärnu Eliisabeti kirik on valminud aastatel 1744-1750. Esimese oreli ehitas meister Thal Paidest aastal 1845. Pillil oli manuaal, pedaal ja 11 registrit ning see teenis 83 aastat, elas üle 6 õpetajat ja 7 köstrit. Viimast korda mängis orel E. Soodla käe all 9. septembril 1928, lahkumiskoraaliks oli "Üks kindel linn ja varjupaik".

Uuest orelist oli puudust tuntud aastakümneid, iseäranis pärast kiriku suure juurdeehituse valmimist 1893. aastal. Koguti raha, aga kui kokkusaadud summa lubas mõelda uuele pilli tellimise peale, siis lõi plaanid segi esimene maailmasõda plaanid. Ka vahetult pärast sõda, aastal 1921 saksa firmadega peetud läbirääkimised takerdusid, peamiseks põhjuseks inflatsioon.

Aastal 1927 selgus, et kiriku küttesüsteemi ehitamisest jääb raha üle ning koguduse üldkoosolek otsustas uue oreli ära tellida.

Töö võttis enda peale firma "Kolbe & Durejs" (Dury) Riiast. Tellimuse täitmisele kulus veidi üle aasta. Uus orel pühitseti 25. novembril 1928. Sama päeva pärastlõunal mängis orelikunstnik Paul Presnikoff (Indra) Tallinnast esimese orelikontserdi.

Pärnu Eliisabeti kiriku orelis on minimaalselt keelpillikõlalisi labiaalregistreid. Manuaalid on omanäolised, rõhutades kõlalist isikupära (I man. principal-, II man. flöödi-, III man. alikvood-registrid). Tuulesurve on mõõdukas, mensuurid laiad. Vaadeldes Elsassi orelireformi, millele järgnes Orgelbewegung aastail 1930-1960, samuti eelnenud hilisromantilist oreliehitust võib öelda, et Pärnu Eliisabeti kiriku oreli puhul on tegemist üleminekuinstrumendiga. Orelis on säilinud tugevaid mõjutusi viimati nimetatud ajajärgust, nagu pneumaatiline traktuur, kolm schtreiher registrit ja kõlapaisutaja (walze). Samas, aga mõjub instrument väga kammerlikult.