1. Korintlastele 15:51-57

Vennad, vaadake, ma ütlen teile saladuse: meie kõik ei lähegi magama, aga meid kõiki muudetakse, äkitselt, ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes, sest pasun hüüab ja surnud äratatakse üles kadumatutena ning meid muudetakse. Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surelik riietuma surematusega. Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surelik riietub surematusega, siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud: Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel? Aga surma astel on patt, ent patu vägi on Seadus. Aga tänu olgu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!

Graduale

Igavene rahu anna neile, Issand, ja igavene valgus paistku neile.
Mälestus õigest püsib igavesti, ta ei karda halba kuulujuttu.

Issand, päästa kõikide lahkunud usklike hinged kõigi üleastumiste köidikuist.
Sinu arm, mis neile appi tuleb, aidaku neil pääseda kohtust ja hukkamõistmisest.
Luba neil saada osa igavese valguse õndsusest.

Sequentia

Päev kord koidab, raev mil loidab, hirmsad ended ilmsiks muudab, maa ja taeva põrmu heidab.
Viimne kohtumõist kui algab, igaüht siis õudus valdab, kes veel varjab end ja salgab.
Kuula, viimne pasun hõikab, hauakütked katki lõikab, trooni ette kutsub kõik ta.
Surm ja loodu jäävad tummaks, siis, kui üles tõusnud summas kohtu ees on seismas lummas.
Ette toodud, lahti löödud saab suur raamat, kus on öeldud kõik, mis iial tehtud, mõeldud.
Kohtumõistja karmi silma ees jääb peitvast kattest ilma süü, mis täidab maa ja ilma.
Mis ma vaene siis küll vastan, kui ka pühakuil ei lasta enam minu kaitseks kosta.
Vägev Issand, armuläte, heldelt andeks andev patte, palun, ära maksa kätte.
Jeesus, vaba, rasket rada käisid, et meid vabastada, võta mindki meenutada.
Nõrkesid, kui risti kandsid, kõigi eest end surma andsid; usun, mindki lunastasid.
Õiglast kohut mõistev Jumal, halasta mul õnnetumal kohtupäeva koidukumal.
Nutan, palgeil häbipuna, näe, kuis Sinult rõhutuna palun armu süüdlasena.
Maarjale kes andestasid, röövlit ristil õnnistasid, minulegi lootust andsid.
Palujale vääritule armulikult appi tule, tee, et pääsen põrgutulest.
Sea mind heale karjamaale, hukkaläinuist kaugemale, oma troonist paremale.
Tulle heitnud äraneetud, kõrkusesse paadutatud – kutsu mind, kus õnnistatud.
Kahetsusest kibedamast palun, süda kuivem tuhast: aita mind, kui kaon siit ilmast.
Põrmust tõusnuid haarab õudus, kui see päev on kätte jõudnud.
Issand, anna andeks neile, ära saada põrgutulle.
Kahetsejad päästa kõik, anna neile rahupaik. Aamen.

Johannese 5:25-29

Neil päevil ütles Jeesus rahvahulgale: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: tund tuleb ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama. Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on Ta andnud ka Pojale, et elu on Temas endas, ja Ta on Temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et Tema on Inimese Poeg. Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.

• Prev
• Next